Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna

Pole ammu blogisse midagi kirjutanud. Kuna aga kooliaasta on algamas ja juba reedel korraldab IRL Tallinna Tehnikaülikoolis viimaste aastate ühe suurima üldharidusele keskenduva konverentsi, siis veidi mõtlemisainet meie koolikorralduse hetkeseisu üle.

Et kas me kasutame mõistlikult oma piiratud ressursse, kas õpilased saavad parima võimaliku õpikeskkonna ning maksimaalselt mitmekülgsed võimalused oma huvidest ja hobidest lähetuvalt. Et mu jutt liiga kuivaks ei jääks, lõikan oma kodu kandi lehest Loksa Elust virtuaalseid kääre kasutades ühe pildikese.

2012 Loksa Gümnaasiumi 12b klass (allikas Loksa Elu juuni/juuli)

 

Odavmüügiralli Loksal on saanud sisse enneolematu hoo

Alles ma kirjutasin, et Loksal müüakse maalilise vaatega magusaid krunte ja hinnad pidid olema. Nüüd tundub, et jää on hakanud liikuma. Volikogu päevakorras oli ühe magusaima kinnistu detailplaneeringu algatamine. Tegemist on nimelt ligi 10000 ruutmeetrise kinnistuga, mis jääb Suurpeale viiva tee äärde ning piirneb merega. Linnapea sõnul on detailplaneeringu eesmärk eelkõige kinnistu jagamine neljaks elamukrundiks. Minu arust mõistlik mõte, sest suure krundina müües võis huvilistele 78000 eurone algind veidi krõbe tunduvat. Magus mereäärne 2500 ruutmeetrine elamukrunt umbes 20000 euro eest võiks ju päris kuum kaup olla. Seda eelnõud sai ka igati toetatud, et tolmu ja prahti koguva platsi asemel leiaks nii mõnigi pere endale maalilise kodu.

See õhin ei saanud muidugi väga kaua kesta kui infopunkti „Kinnisvara müügist“ all toodi laua alt välja volikogu otsuse eelnõu vähendada sama kinnistu hinda umbes 20000 euro võrra ehk siis nüüd on maatükk saadaval vaid 58000 euro eest. Miks on vaja nüüd ligi neljandiku võrra hinda langetada kui lootus, et detailplaneeringuga saab kinnistu jagatud ning on väga reaalne võimalus saada oluliselt kõrgemat hinda. Linnapea muidugi talle omaselt hakkas rääkima Keilas linnas 60-ndatel ehitatud majade hindadest ning Rae vallas põldudel seisvatest tühjadest kruntidest ja jumal teab millest. Ma loodan, et ta ise ka ei uskunud seda juttu, vähemalt arvestatav hulk volikogust vaatas teda kerge iroonilise muigega. Aga olukorras, kus inimese enda sissetulekud sõltuvad otseselt linnakassast, siis väga muud teha ju ei olegi kui häbelikult naeratada.

Fakt on aga see, et tegemist on mereäärse krundiga, millele saab ka igati seaduslikult ehitusõigust taotleda. Kui metsa on võimalik maha võtta ja põldudel on võimalik uusi elamurajoone rajada hektareid ja hektareid, siis merepiiri me kuidagi pikemaks venitada ei saa. Aga ju siis rahahäda on ikkagi nii suur ning kinnitab ikka seda põhimõtet, et pärast praegusi linnajuhte tulgu või veeuputus. Aga võib-olla on lihtsalt plaan mõnele sõbrale ja tuttavale soodsa hinnaga maaliline maatükike parseldada ja et kamraadi elu lihtsamaks teha, siis sai ka detailplaneering linna kulu ja kirjadega algatatud.   

Foto: eag.vanatehnika.ee

Aga ei taha nii negatiivsete nootidega lõpetada. Nimelt otsustas volikogu Loksa au ja uhkusena tuntud punastest tellistest bussijaamahoone läheb nüüd tähtajatult rendile sihtasutusele Loksa Kultuur, mida kureerib valdavalt linnapea seaduslik abikaasa. Sinna on plaanis rajada Loksa muuseum. Loksa piirkonna elanikud ning linna külastavad sajad ja tuhanded turistid on muuseumi juba ammu oodanud.

Pärast mind tulgu või veeuputus (Loksa moodi)!

Pärast mind tulgu või veeuputus?!?

Seisab ilus linn mere kaldal, Loksa on tema nimi. Või noh, linnaks on seda 3200 elanikuga asulat ehk veidi palju nimetada. Idanaabrid kutsuvad sellist moodustist posjolok gorodskovo tipa. Igatahes ajalugu on mu kodulinnal väärikas – esmamainimine Kuusalu kirikuraamatus olla aset leidnud juba 17 sajandi alguses. Suurepärane asukoht ning tormiline areng tipnes ligi 400 aastat hiljem sellega, et Loksa võis uhkustada korraliku laevatehasega, kus valmistatud kõrgekvaliteetsed metallijupid sõidavad siiani Maerski nime all mööda maailmameresid. Oli tööd, oli raha ja ka linnal läks päris hästi.   

Kui aga ratsionaalselt kalkuleerivad taanlased keerulises majanduskliimas Eestimaa tolmu jalgadelt pühkisid oli kohalikul võimuladvikul raske sellega leppida, et tulumaksu alalaekumisest ja muidu üle jõu elamisest on linnakassa sisuliselt tühi ja maksejõuetus juba alaline. Ega nad seda siiani tunnistada ei taha ning halva mängu juures püütakse jätkuvalt teha head nägu. Siin tuleb meelde üks vana anekdoot, kuidas tädid vaatavad vankris ühte pooleaastast poissi ning üks lubab arvata, et sellest tuleb poliitik. Miks? No aga vaadake, endal on püksid täis ja hais üle pea, kuid kui enesekindlalt ja rõõmsalt rusikatega vehib ja head nägu teeb!

Ma hea meelega ei laskuks sellesse kategooriasse nagu emotsionaalsemad loksalased, kes linna esipaari võrdlevad Putini-Medvedevi duoga, kes vastavalt vajadusele ametiposte vahetavad. Ei puutu suurt asjasse, aga iseloomustab ilmekalt olukorda kohapeal. Aga eelmisel aastal käis see kuidagi väga vaikselt läbi, et Loksa linn on võtnud laenupuhkust. Täpselt ei mäleta enam seda otsust, kuid lepingu järgi jäeti aastas tagasi maksmata umbes 1,3 miljonit krooni. Volikogus kinnitati, et see on ajutine, seoses kiire vajadusega teha investeeringuid. Oli ilus jutt, uskuda ei tahtnud, kuid püüdsin aru saada. Ka sellest püüdsin aru saada, et kokku hoitavast osast läks märkimisväärne summa linnalehe väljaandmisele ja kultuuriürituste korraldamisele.

Veeuputus.

Siinkohal ei pidanud aga vanasõna, et „aastad ei ole vennad“ paraku paika.  26 aprillil kogunenud Loksa Linnavolikogu kiitis linnavalitsuse ettepanekul heaks laenulepingu ja lisakokkulepete sõlmimise. Pikk ja igav jutt, kuid kõige olulisem punkt oli 12-kuulise maksepuhkuse kehtestamine. Same shit, different year, ütlevad jänkid. Jälle üks korralik summa, millega valimiseelsel aastal trumme põristada ja rakette lasta. Veelgi enam, Loksa linn üritab juba aastaid kinnisvara võõrandada. Mis vähegi müüa kannatab, see on kodulehel üleval ja aasta aastalt sulavad huviliste puuduses paraku ka hinnad. Kuidagi naeruväärne on lugeda Loksa linna veebilehelt rasvaselt punasega kuulutust, et nüüd kinnisvaral „UUED SOODSAD HINNAD!“ Loksa linna rahvuslik rikkus on pandud nagu linnalaadale müügile, kus puulusikad, poola riidehilbud ning suhkruvatt soodsa hinna eest omanikku vahetab. Arusaadav, et rahahäda on nii suur ja oma näo päästmiseks ollakse nõus ka kommihinna eest kinnistuid võõrandama. 

Pikalt nii muidugi majandada ei saa, kuid ega praegused linnajuhid väga pikalt ette ei vaata. Ei teagi ju, kaua kavatsetakse munitsipaalpoliitikat Loksal viljeleda. Mulle tundub küll sedapsi, et nii kaua kui veel on mida müüa kõike ning on võimalus nii vähe kui võimalik arveid maksta – nii kaua valitseme. Küll järeltulevad põlved selle keedetud supi kuidagi ära helbivad, mille kokku keerasime. Linnajuhtidele pikka iga!        

Demokraatia ilmingud Eesti kõige õnnelikumas linnas

Neljapäeval Loksa Linnavolikogu istungile tulles oli maja sein puhas. Enne istungit rääkis mulle üks külaline, et hommikul olla see sein ära soditud, kuid päeva jooksul puhastati ära. Küsimuse peale, mis seal siis kirjas oli, vastas eakas daam "kaos kõigile". Pakkusin väljendi venekeelset versiooni, kuid see oli olnud inglise keeles. Mõtlesin, et ehk oligi hea, et seda oma silmaga ei pidanud nägema. Mõistlik inimene kindlasti nii ei tee.

Aga seekord oli ette nähtud, et ka minu silmad seda näeksid. Volikogu istungi lõppedes (kestis see 17.30-18.30) oli samasugune shedööver jälle seina peal oma koha leidnud. Igatahes kurb, et kaaslinlased kunagi Eesti kõige õnnelikumat linnaruumi sellisel viisil reostavad, kuid ju siis on inimesel ikkagi midagi väga hingel. Teinekord ütleb kolm sõna rohkem kui kohaliku linnalehe Loksa Elu aastane tiraazh kokku.

Autori isiklik foto (õigus vabalt kasutada ja jagada)

 

Mina tõenäoliselt kvalifitseeruks

Eile sain Postimeest lugedes üle tüki aja korralikult ja kogu südamest naerda. 

Mõtlesin ka hetkeks selle peale, et kui ka tänapäeval nii oleks, et Harju maavanem Ülle Rajasalu saadaks Loksa linnapeale Värner Lootsmannile palve panna kirja kõik Loksa linna vaimu-, närvi ja teiste sarnaste haigustega inimesed. Väga suure tõenäosusega saaksid kõik need opositsioonipoliitikud, kes batjale kulpi ei viska, selles nimekirjas ära märgitud. Mina tänases volikogus ainsa opositsiooni esindajana ning endise linnapeana (neile kes ei tea, et volikokku valiti 1 IRL ja 14 Keskerakonna nimekirjast) oleksin trooniksin seda nimekirja.

Edgar, maksa õpetajatele teenitud palk välja!

Veel enne lähenevat üldstreiki andis Tallinna linnavalitsus teada plaanist kulutada 259 000 eurot (4,05 miljoni krooni) uurimaks, kas soovitakse tasuta ühistransporti või tuleb ka edaspidi sõidupiletite eest maksta seda hinda, mille linnavalitsus ise on kinnitanud. Kõlab kurjakuulutavalt.

Tundub, et jää (või katus) on kevade lähenedes pöördumatult liikuma hakanud ja pealinna tähtsad ninad aktiviseerunud. Paraku raehärrad ei saa enam ise ka täpselt aru, kes nad on ja mille eest seisavad. Mõned päevad tagasi teatas otsusest korraldada meeleavalduse õpetajate palgatõusu toetuseks, olles ise õpetajatele tööandja ja palgamaksja. Mõned kuud tagasi avalikustas haridus- ja teadusministeerium andmed omavalitsustele eraldatud haridustoetuste ning selle kohta, palju omavalitsused on sellest rahast õpetajatele edasi kandnud. Siis oli linnapea vait nagu kult rukkis.

Kõneainet tekitanud küsitlusele minev raha on siiski pisku, arvestades seda kui palju jätab Tallinn õpetajatele palgaraha edasi maksmata. 2010. aastal eraldas riik pealinna õpetajate palgarahaks 34,58 miljonit eurot. Rahandusministeeriumi andmetel maksid nad samal aastal palkadena välja aga vaid 31,16 miljonit eurot.  Ehk siis pealinna võimukoridorides lihtsalt kadus 3,42 miljonit eurot (53,5 miljonit krooni) õpetajate palgaraha. Mõni nimetab seda varastamiseks.

http://jobs-spot.net/wp-content/uploads/2011/10/high-paying-green-job.jpg

 

See küsitlusele minev 259 000 eurot pole isegi kümnendik sellest rahast, mida Tallinn igal aastal oma õpetajatele jätab välja maksmata. Ehk oleks Savisaarel aeg hoopis Kõlvart vaibale kutsuda ja anda ukaas korraldada küsitlus, kas Tallinn peaks riigilt saadud palgaraha õpetajatele edasi kandma (ja tõsta palku 11% ) või jätkata selle summa vasakulepanemist?  Lõpetage õpetajate ahistamine, kodanikud!

Ma ise tulin endale peale!

Ma ise tulin endale peale! Kes meist ei mäletaks seda legendaarset ütlust kultusfilmist Hukkunud alpinisti hotell? Mikk Mikiveri kehastatud meeltesegane Hinckus ei jäta tõenäoliselt külmaks ühtegi filmisõpra, kes 33 aastat tagasi valminud linateost oma silmaga näinud. Aga just eile meenutas sedasama Hincust mulle Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes teatas, et korraldab streikivate õpetajate toetuseks meeleavalduse. Kas selle meeleheitepurske ajendiks on hiljuti kogetud hitchcockilik tapjatihaste rünnak või midagi muud, ei ole minu asi kommenteerida. 

    Allikas: http://scifi.dead-donkey.com

Lihtsalt tahaks linnapeale meelde tuletada, et tööandjaks ja palgamaksjaks nii õpetajatele kui ka lasteaiakasvatajatele on ju tema ise ehk siis Tallinna linn. Ja kui üldhariduskoolide pidamist riik toetab läbi haridustoetuse, siis koolieelsed lasteasutused on sajaprotsendiliselt kohalike omavalitsuste vastutada. Veelgi enam, 2010. aastal eraldas riik rahandusministeeriumi andmetel pealinna pedagoogide palgakuludeks 11% rohkem raha kui see reaalselt kohale jõudis.

Keskerakonnas on neid „iseenda peale tulemise“ juhtumeid ka varem olnud. Mõned kuud tagasi teatas Loksa linnapea, et ei nõustu nendega, kes ei nõustu Harju maavanema koolivõrgu korrastamise kavaga. Ise oli ta mõned päevad varem samale kavale äärmiselt hävitava hinnangu andnud. Vanemad inimesed mäletavad ka Mailis Repsi üliõpilaste meeleavalduse ees valitsuse vastu, samal ajal kui ta ise sellesama valitsuse liige oli. Kes siis ikka tsirkust teeb kui mitte ise?

Kuidas saada maja katuse alla kui endal "katus sõidab"?

Väiksena meeldis mulle hirmsasti käia tsirkuses ja vaieldamatuteks lemmikuteks olid klounid ja mustkunstnikud. Kloune on meil igas kaliibris ja igale maitsele - nii mäe peal kui mäe all. Mustkunstnikega on lugu aga veidi keerulisem, sest nii mõnigi mustkunstnik ise seda tunnistada ei taha, mis tööga leiba teenib. Tõuke seda kirjatükki kirjutama andis riigikontrolöri aruanne Riigikogule „Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2010. aastal“ ning nii mõnedki huvitavad tähekombinatsioonid KUMU, EKA, ERM ja nii edasi.

Tõsiasi on aga see, et ükski tõeline mustkunstnik ei avalda kunagi oma triki telgitaguseid. Või kui, siis kindlasti mitte etenduse ajal ega vahetult peale seda. Nii tuleb publikul lihtsalt etendust nautida ja vaid oletada, kuidas mahub väikese torukübara sisse 4 jänest, 7 tuvi ning kulmineerub etenduse lõpus sellega, et kaabu ise muutub 300 kilogrammi kaaluvaks isakaruks. Mõned minutid ovatsioone ja aplodeerimist, kuid kui eesriie langeb – teatab mesikäpp talle iseloomulikul mõminal, et kõht on hele.

  

Tähtis on säilitada positiivset meelt ja mitte pead norgu lasta. Viimane soovitus on mõeldud eelkõige neile, kes juba kaelani on sees. Julge pealehakkamine on pool võitu. Tähtsaim on kodanike (kasvõi pime) usk helgemasse tulevikku. Kui pool raha on olemas, siis võib muretult kopa maasse lüüa. Et lõbusam ehitada oleks soovitan järgmist vokaal-instrumentaalpala. Aga kuulata võiks nii 3-4 korda järjest, tekitab palju võimsama meeleolu ning samas sisendab, et kui olulise objektiga on tegemist.

Nii, olemegi jõudnud nii kaugele, et pool maja on valmis. Teist poolt veel ei ole, sisustusele ja ülalpidamisele pole ka veel mõelnud. Nüüd tuleb sõjaplaani pidada. Ilusti tellijalt lihtsalt juurde küsida, mõnikord aitab, mõnikord mitte. Enamasti mõistlikku dialoogi ei teki, eriti olukorras kus üks ehitab ja teine peab arved maksma. Aga kui see, kellelt alguses raha ilusti juurde küsitakse, sellest ikkagi aru ei saa, siis tuleb muidugi karmimad meetmed kasutusele võtta. Suuresti on see harjutamise asi, mida praktiseeritakse juba maast ja madalast. Kes meist poleks näinud kaubenduskeskustes mänguasju turustavate kaupluste vahetus läheduses põrandal vähkrevaid rüblikuid? Olenevalt kukrut hoidvate inimeste meele- ja põhimõttekindlusest võiks muidugi proovida. Oht on muidugi lootusetult riidu minna. Aga nagu ütles legendaarne hokimängija Wayne Gretzky “You miss 100% of the shots you don't take.”

Aga kui nüüd see ka ei aita, siis läheb asi juba kurjaks. Väga kurjaks. Üks võimalus on valitsust vahetada. Kreeka ju sai hakkama taevaliste projektidega ja jäi veel raha ülegi, vastavalt panusele maksti nii 13 kui ka 14 palk ka välja. Üks erakond, kelle endine esimees kahjuks komandeeringusse pidi minema, oleks sellega tõenäoliselt hakkama saanud. See valitsus, mulle tundub, et ei saa. Suurushulluses ning majanduskavu tingimustes on nii mõnigi aukartustäratav plaan pauguga katusest läbi murdnud. Täna peaks mõistlik peremees vähemalt katust kontrollima, et paari aasta pärast ei seisaks me analoogse probleemi ees, et euroraha eest on valminud kolossaalsed projektid ja ministeeriumilt küsitakse juba raha elektriarvete maksmiseks.

Retsepti selle häda vastu pakub välja endine Suurbritannia peaminister Lloyd George, kes omal ajal soovitas Nõukogude Venemaal arendada majandus- ja kaubandustegevust. Nimelt pidi kaubandustegevusel, arvude lihtsal liitmisel ja lahutamisel, olema väga kainestav mõju ka kõige utoopilisemate plaanide suhtes.  

Rehepaplusest sunnismaisuse ning pärisorjuseni

Koolireform kütab kirgi. Peabki kütma, sest kui konservatiivse eestlase jaoks midagi muutuma hakkab, siis tuleb sellele saba ja sarvedega vastu seista. Siin ei saa enam kõrvalt vaadata - igaüks kõige vastu ja iseenda eest. Tõesti, aastasadu oleme sunnitud võõrale võimule nii mõõga kui ka lauluga vastu seisma. Üle elasime. Aga olukorras, kus võõras võim enam ähvarda, tuleks laialijooksmise vältimiseks ikkagi ühine vaenlane leida. Ja kui täpselt ise aru ei saa, kelle või mille suunas peaks kivi viskama, siis tabamise tõenäosus kasvab oluliselt kui välja valida kõige suurem või pikem isend. Ah jaa, lisaks kõige vastandumisele tõstaks maarjamaalastes esile maniakaalset kalduvust rehepaplusele. Kus vesi vähegi sogasem, sinna oma õng sisse visatakse – äkki näkkab.

Kogu Eestit ühendab ühine mure, minnakse ära.  Minnakse vallast linna, linnast suuremasse linna, suuremast linnast pealinna ja pealinnast juba üldse välismaale. Ja siis üritamegi iga hinna eest käte ja jalgadega kinni hoida nendest noortest, kes tahavad kogeda ja näha midagi rohkemat kui aiaäärset tänavat. Ja vaatamata sellele, et õpilaste arv vähenenud kolmandiku võrra, hariduslik kihistumine kasvab iga päevaga, oleme kategooriliselt selle vastu, et ka koole võiks veidi vähem olla. Argument on kohapeal ju arusaadav - kui vallast kaob gümnaasium, siis kaob sealt ka elu. Tõenäoliselt paljud saavad sellest isegi aru, et ehk vaid üksikud poolpansionaadi tüüpi külagümnaasiumid suudavad konkurentsivõimelist keskharidust pakkuda. Kes viib lihtsalt lapsed parema tuleviku lootuses kaugemasse kooli ja kellel see võimalik ei ole, on lihtsalt vait. Kui aga väga suurt kisa teha, siis saab sinust tõenäoliselt rahvustoit naabri laual.

Aga teate, kuidas seda tegelikult nimetatakse? Seda nimetatakse sunnismaisuseks, millega vanal ajal kinnistati talupojad oma maa külge ja neil piirati liikumisvabadust elukoha valikul. Nii me vargsi tahamegi oma noored muuta sunnismaiseks, et nad koduvallast kuhugi ei läheks. Kas sellise hääbuva hariduskorraldusega ei terenda meile hoopis feodaalse ühiskonnakorralduse taassünd?

Või kus tegelikult hetkel oleme? Teada-tuntud mõtleja Karl Marxi käsitluse järgi ehk veel kapitalismis, millele eelnesid orjanduslik kord ja feodaalaeg ning järgnes õnnis sotsialism. Samas, kõrghariduseelnõu arutamisel kõlasid aga juba häälekalt nõudmised, et peaksime oma arengus järgmise sammu astuma ja kapitalismi pahed selja taha jätma. Tõsiselt, sotsialism oli juba päris käega katsuda – Riigikogu ees punaseid lippe energiliselt lehvitav rahvamass ning pjedestaalilt kostvad sütitavad kõned andsid paljudele selleks vähemalt lootust.

See unistus ei saanud muidugi kaua õitseda - veel enne kõrgharidusreformi otsustavat haamrilööki mõjus külma dushina ühe panga juhtivtöötaja üleskutse, et riik peaks sõlmima iga tudengiga koolituslepingu. Lepingu alusel maksaks riik õppemaksu ning tudeng kohustuks rakendama oma teadmisi Eestis mingi aja jooksul. Jätan nüüd kõrvale juriidiliselt korrektse kriitika, et oleme Euroopa Liidu (mille aluspõhimõteteks on kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumine) täieõiguslik liige. Pigem küsiks, kuidas nende noorte sunniviisiline rakendamine Eestis siis toimuma saaks, kehtestame riikliku palgapoliitika koos nõukogudeaegse suunamiste süsteemiga? Tõsi, ideaalis saaksime maapiirkonnad jälle täita kvaliteetse tööjõuga, kuid astuksime Marxi mõttes hoopis paar sammu tagasi – orjanduslikku korda. 

Aga mis ma tahtsin öelda ilme et keegi solvuma peaks. Ehk on teinekord paslik hetkeks aeg maha võtta, tassike teed juua ja rahulikult mõelda. Ühelt poolt võtame nurinata vastu kõik need eurod, mis Brüsselist meie poole teele saadetakse. Nõuame veel juurdegi. Teiselt poolt oleme nagu pioneerid, kes vankumatult seisavad selle eest, et siitpoolt midagi suure kulakust vennale kaukasse tagasi ei läheks. Ma kaldun arvama, et globaliseeruvas ja avatud maailmas Ivan Sussaanin kestvat õnne meie õuele ei too. Kurba ja õpetlikku lugu Kalevipoja mõõgast, mis meie rahvast vaenlase eest kaitsma pidi, teab ka iga koolijüts.  Et ärme muretse selle pärast, et noored lahkuvad laia maailma. Muretseme parem selle pärast, kuidas muuta elu Eestis selliseks, et läinud inimestel oleks koht, kuhu tagasi tulla.

Autor väljendab selles tekstis isiklikke seisukohti, mis ei ole kuidagi seotud ametikoha ega kuuluvustega erinevatesse organisatsioonidesse.