Tähelepanelikud kaasmaalased on
rändrohutirtsulaadseid olevusi tuvastanud ka Eestis. Nimelt juba
aastaid tagasi viitas sellele ohule Sander Piibemann. Kes veel ei
tea, siis tegemist ei ole mõne tunnustatud bioloogi või muidu
hobi-looduseuurijaga. Sass nimelt on mu parim kamraad ja lähim
võitluskaaslane munitsiaalpoliitikas.
Nimelt
pidas tollal alles poliitilisi tuleristseid saanud noorsand blogi,
milles tõi välja ühe perekonna hämmastavaid sarnasusi
rändrohutirtsude eluga. Muide, selle pärast pidi Sass isegi
kohtukulli ette ilmuma ja aru andma, millistele allikatele tuginedes
ta seesugustele järeldustele oma blogis oli jõudnud. Ma ei taha siinjuures
laskuda väga kaugesse ajalukku ja hakata detailselt pajatama
lugusid, kuidas seda perekonda on seostatud isegi soojapuhurite ja saunakibude
dematerialiseerumisega (http://epl.delfi.ee/news/eesti/eelmise-nomme-valitsuse-ajal-kadus-hulk-asju.d?id=50822670). Või kuidas
tagasihoidlikku palka saanud Nõmme linnaosavanema maad ja varad
kasvasid hämmastava kiirusega. Viimaste juurde olla kuulunud ka paar
põlenud sõiduriista, kuid tervikuna oli bilanss positiivne (http://www.aripaev.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=38859). Mul ei
ole kahjuks ka kompetentsi otsida selgitusi anomaaliale, et kui
tavainimese kanister mahutas bensiini 20 liitrit, siis kuidas
õnnestus perekonnapeal Riigikogu rahade eest ühte kanistrisse kaks
korda rohkem vedelikku niristada (http://www.ohtuleht.ee/141167/saadikute-paradiis-toompeal). Kokkuvõte on aga see, et kust aga
perekond läbi on hüpanud, seal jäid neile nukralt järele
lehvitama tühjaks söödud maa üksikud rohulibled.
Sassi juurde tagasi tulles. Nimelt võrdles ta
juba kümmekond aastat tagasi perekonda rändrohutirtsudega, kes
pärast väikest vahemaandumist tänaseks hingusele läinud Loksa
vallas, oma jalad tugevasti Eesti kõige õnnelikuma linna pinnasesse
löönud. Algus oli raske ja oli veel Loksa linna patrioote, kes
püüdsid rohutirtsudega võidelda. Aja jooksul sai aga selgeks, et
jõudude vahekord hakkab lootusetult rändrohutirtsude, keda
kohalikud саранча`deks kutsuvad, kasuks kalduma. Paljud on
linnast juba põgenenud, kuid on ka neid, kes on alguses käega
löönud, siis kulpi löönud ja lõpuks laua otsa koha sisse
võtnud.
 |
| Menüü (kõike ei pruugi enam köögis olla, täpsem info ettekandjalt) |
Miks ma seda vana asja siin üldse vatran? Aga
tegelikult ei ole tegemist vana asjaga, see protsess on kestnud juba
üle kümne aasta ja lõppu ei paista. Mõelda vaid, kui jõukas võis
olla Loksa linn, kui see bande ei ole isegi kümne aasta jooksul
suutnud kõike maha müüa ja ära süüa? Helistas mulle esmaspäeva
õhtul üks murelik pensionär. Ei, see ei olnud Ilmi Ternovskaja,
see proua tutvustas end üldse Kuusalu elanikuna. Ta kurtis, et nüüd
on perekond oma müükidega jõudnud juba bussijaamani. Et kas saab
üldse selle perekonna vastu midagi ette võtta? Kas aitab kui
maavanemale või Riigikogule kiri kirjutada? Pidin tema kurvastuseks
nentima, et ainus võimalus Euroopa Liidus selliste kahjuritega
võidelda, on korralised valimised. Kui need ei aita, siis tuleb
lihtsalt oodata. Vanadel indiaanlastel oli olnud selline tarkus, et
kui ikka kannatlikult jõe ääres istuda, siis varem või hiljem
näed vaenlase laipa endast mööda ujumas.
Tulevik paistab aga üha selgem. Kuniks vara jätkub,
jätkub ka pralle. Kui ka viimased püksid on jalast antud, siis
tuleb Loksa elanikel valged lipud käes oma sammud suurema venna –
Kuusalu valla poole sättida. Aga omast kogemusest ütlen, Kuusalu
vald on üks äraütlemata tore koht, kus oma elu nautida ja lapsed
suureks kasvatada.
