Kuidas saada maja katuse alla kui endal "katus sõidab"?

Väiksena meeldis mulle hirmsasti käia tsirkuses ja vaieldamatuteks lemmikuteks olid klounid ja mustkunstnikud. Kloune on meil igas kaliibris ja igale maitsele - nii mäe peal kui mäe all. Mustkunstnikega on lugu aga veidi keerulisem, sest nii mõnigi mustkunstnik ise seda tunnistada ei taha, mis tööga leiba teenib. Tõuke seda kirjatükki kirjutama andis riigikontrolöri aruanne Riigikogule „Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2010. aastal“ ning nii mõnedki huvitavad tähekombinatsioonid KUMU, EKA, ERM ja nii edasi.

Tõsiasi on aga see, et ükski tõeline mustkunstnik ei avalda kunagi oma triki telgitaguseid. Või kui, siis kindlasti mitte etenduse ajal ega vahetult peale seda. Nii tuleb publikul lihtsalt etendust nautida ja vaid oletada, kuidas mahub väikese torukübara sisse 4 jänest, 7 tuvi ning kulmineerub etenduse lõpus sellega, et kaabu ise muutub 300 kilogrammi kaaluvaks isakaruks. Mõned minutid ovatsioone ja aplodeerimist, kuid kui eesriie langeb – teatab mesikäpp talle iseloomulikul mõminal, et kõht on hele.

  

Tähtis on säilitada positiivset meelt ja mitte pead norgu lasta. Viimane soovitus on mõeldud eelkõige neile, kes juba kaelani on sees. Julge pealehakkamine on pool võitu. Tähtsaim on kodanike (kasvõi pime) usk helgemasse tulevikku. Kui pool raha on olemas, siis võib muretult kopa maasse lüüa. Et lõbusam ehitada oleks soovitan järgmist vokaal-instrumentaalpala. Aga kuulata võiks nii 3-4 korda järjest, tekitab palju võimsama meeleolu ning samas sisendab, et kui olulise objektiga on tegemist.

Nii, olemegi jõudnud nii kaugele, et pool maja on valmis. Teist poolt veel ei ole, sisustusele ja ülalpidamisele pole ka veel mõelnud. Nüüd tuleb sõjaplaani pidada. Ilusti tellijalt lihtsalt juurde küsida, mõnikord aitab, mõnikord mitte. Enamasti mõistlikku dialoogi ei teki, eriti olukorras kus üks ehitab ja teine peab arved maksma. Aga kui see, kellelt alguses raha ilusti juurde küsitakse, sellest ikkagi aru ei saa, siis tuleb muidugi karmimad meetmed kasutusele võtta. Suuresti on see harjutamise asi, mida praktiseeritakse juba maast ja madalast. Kes meist poleks näinud kaubenduskeskustes mänguasju turustavate kaupluste vahetus läheduses põrandal vähkrevaid rüblikuid? Olenevalt kukrut hoidvate inimeste meele- ja põhimõttekindlusest võiks muidugi proovida. Oht on muidugi lootusetult riidu minna. Aga nagu ütles legendaarne hokimängija Wayne Gretzky “You miss 100% of the shots you don't take.”

Aga kui nüüd see ka ei aita, siis läheb asi juba kurjaks. Väga kurjaks. Üks võimalus on valitsust vahetada. Kreeka ju sai hakkama taevaliste projektidega ja jäi veel raha ülegi, vastavalt panusele maksti nii 13 kui ka 14 palk ka välja. Üks erakond, kelle endine esimees kahjuks komandeeringusse pidi minema, oleks sellega tõenäoliselt hakkama saanud. See valitsus, mulle tundub, et ei saa. Suurushulluses ning majanduskavu tingimustes on nii mõnigi aukartustäratav plaan pauguga katusest läbi murdnud. Täna peaks mõistlik peremees vähemalt katust kontrollima, et paari aasta pärast ei seisaks me analoogse probleemi ees, et euroraha eest on valminud kolossaalsed projektid ja ministeeriumilt küsitakse juba raha elektriarvete maksmiseks.

Retsepti selle häda vastu pakub välja endine Suurbritannia peaminister Lloyd George, kes omal ajal soovitas Nõukogude Venemaal arendada majandus- ja kaubandustegevust. Nimelt pidi kaubandustegevusel, arvude lihtsal liitmisel ja lahutamisel, olema väga kainestav mõju ka kõige utoopilisemate plaanide suhtes.