Wednesday, June 7, 2023

Sellist „abikätt“, mida Kristina Kallas Lääneranna vallale pakkus, omavalitsused kindlasti ei vaja

Omavalitsusi tuleks raskete otsuste eest tunnustada

Riigi vastutustundetut finantspoliitikat on võimalik lappida maksutõusude ning uute maksudega, mida valitsus ka kiirkorras üritab läbi suruda. Omavalitsuste mängumaa on aga oluliselt kitsam. Maksutulude vähenedes on parim rohi toimetulekuks läbimõeldud, eesmärgipärased ning jõukohased kulud. Olukord, kus nii mõnigi vald ei suuda varasemate küsitavate poliitiliste valikute või tegemata jäänud otsuste pärast isegi laenumakseid teenindada, ei ole enam erakordne.

Pilt: Eesti Päevaleht

Omavalitsuste eelarvetest tugevalt üle poole moodustavad kulud haridusele. Juba aastakümneid on räägitud ajale jalgu jäänud hariduskorraldusest ning hoiatatud probleemide süvenemisest. Seepärast tunnustan igati neid valdasid, kes käised üles käärinud ja soovinud ise lõpetada üle jõu elamine – Rõuge, Lääne-Harju, Lääneranna ja mitmed teised vallad, kes on asunud koolivõrku korrastama.

Kui omavalitsusjuhtidelt küsida, mida nad riigilt ootavad, siis eelkõige stabiilsust ja prognoositavat poliitikat. Finantsraskustes omavalitsused vajavad ka tuge investeeringutega, mis aitaks ellu viia struktuurseid reforme ning suunata seeläbi mõistlikumale ressursikasutusele. Kõige rohkem teevad aga pahameelt segased, vastuolulised ja sõnumid ning sekkumine omavalitsuste autonoomiasse. Aga sellist „abikätt“, mida haridusminister Kristina Kallas hiljuti Lääneranna vallale pakkus, omavalitsused kindlasti ei vaja.

Minister rullis kogukonnast lihtsalt üle

See, mis avalikus ruumis Lääneranna koolivõrgu korrastamise ümber toimunud, on hämmastav ja kummastav. Ühtäkki on ühe valla enesekorraldusõigusest saanud ülesköetud emotsioonidega vürtsitatud üleriiklik küsimus. Ministri auto ees, ajakirjanikud ja kaamerad tihkelt kannul, kihutab autode kolonn koolipidaja akende alt peatumata läbi otse koolimaja juurde. Et kohtuda kooliperega ning tunnustada neid enda eest seismisel. Valla ehk koolipidajate esindajaid kokkusaamisele ei oodata. Aga just nende kaalutletud otsusele – lõpetada üle jõu elamine, lastakse ovatsioonide saatel vesi peale.

Kas emotsionaalselt saab üldse olla paremat pinnast manipuleerimiseks ning mõistliku sisulise dialoogi uputamiseks? Ühel pool „rindejoont“ on südametud ja ükskõiksed „kaabudest“ vallajuhid ning teisel pool põlvikutes kaitsetu õpilane, kes armsaks saanud külakoolist „tänavale tõstetakse“?

See ei ole enam tähtis, et paarikümne õpilasega koolis ei ole objektiivselt võimalik tagada mitmekülgset valikuvõimalustega haridust. Ka see pole enam oluline, et edaspidi sõidutaks koolibuss õpilase kooli paarikümne minutiga, mis mujal igapäevane ja täiesti tavaline. Või kui hakata rääkima õpilaste võimalusest valida endale meelepärane trenn või huviring, siis ei olegi ka siin suurt midagi rääkida.

Ma ei peatu täna üldse pikemalt sellel, et kui vastutustundlik on olukorras, kus üle Eesti kasvab iga aastaga õpetajate puudus, saata kvalifitseeritud õpetaja 3-4 õpilase ette.

Haridusminister juurutab erakordselt halba praktikat

Kõige selle taustal annab haridusminister isiklikult Metsaküla koolile üle Aasta Kooli aunimetuse ja vangutab pead, kuidas vallajuhid saavad sellise kooli sulgeda. See samm mitte ainult ei valanud tulle õli juurde, vaid „õigustas“ kõrgeimal tasemel üle võimete elamist ning naeruvääristas samal ajal vallavõimu püüdlusi tarbetuid kulusid vähendada ja suunata see näiteks õpetajate palkade tõstmisse. Seda kõike samal ajal kui kõigi valitsuserakondade juhil maksutõusude kõrvale rõhutavad ka kärbete vajalikkust avalikus sektoris.

See, mida haridusminister on vaid paari ametis oldud kuuga juurutama asunud, on äärmiselt halb praktika. Kohaliku elu korraldamise eest vastutavatest ning vajalikke ja vastutustundlikke otsuseid tegevatest omavalitsusest üle rullimine on kahetsusväärne. On see ministri vähene poliitiline kogemus, tagasihoidlikud teadmised demokraatliku riigikorralduse põhimõtetest või lihtsalt printsiibitu soov poliitiline punkt noppida, ei olegi suurt vahet.

Valdkondlikud ministrid võiks rohkem austada omavalitsuste õigust ja kohustust kohalikku elu küsimusi ise oma parema äranägemise järgi otsustada. Või vähemalt mitte minema selle takistamise teed, mida haridusminister on teinud. Hakkamist täis uutele poliitikutele soovitan rohkem kuulata mõistuse häält ning keskenduma riigielu oluliste küsimuste lahendamisele. Kohaliku elu küsimustega saame me üldjuhul ise hakkama.