Wednesday, February 29, 2012

Ma ise tulin endale peale!

Ma ise tulin endale peale! Kes meist ei mäletaks seda legendaarset ütlust kultusfilmist Hukkunud alpinisti hotell? Mikk Mikiveri kehastatud meeltesegane Hinckus ei jäta tõenäoliselt külmaks ühtegi filmisõpra, kes 33 aastat tagasi valminud linateost oma silmaga näinud. Aga just eile meenutas sedasama Hincust mulle Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes teatas, et korraldab streikivate õpetajate toetuseks meeleavalduse. Kas selle meeleheitepurske ajendiks on hiljuti kogetud hitchcockilik tapjatihaste rünnak või midagi muud, ei ole minu asi kommenteerida. 

    Allikas: http://scifi.dead-donkey.com

Lihtsalt tahaks linnapeale meelde tuletada, et tööandjaks ja palgamaksjaks nii õpetajatele kui ka lasteaiakasvatajatele on ju tema ise ehk siis Tallinna linn. Ja kui üldhariduskoolide pidamist riik toetab läbi haridustoetuse, siis koolieelsed lasteasutused on sajaprotsendiliselt kohalike omavalitsuste vastutada. Veelgi enam, 2010. aastal eraldas riik rahandusministeeriumi andmetel pealinna pedagoogide palgakuludeks 11% rohkem raha kui see reaalselt kohale jõudis.

Keskerakonnas on neid „iseenda peale tulemise“ juhtumeid ka varem olnud. Mõned kuud tagasi teatas Loksa linnapea, et ei nõustu nendega, kes ei nõustu Harju maavanema koolivõrgu korrastamise kavaga. Ise oli ta mõned päevad varem samale kavale äärmiselt hävitava hinnangu andnud. Vanemad inimesed mäletavad ka Mailis Repsi üliõpilaste meeleavalduse ees valitsuse vastu, samal ajal kui ta ise sellesama valitsuse liige oli. Kes siis ikka tsirkust teeb kui mitte ise?

Thursday, February 16, 2012

Kuidas saada maja katuse alla kui endal "katus sõidab"?

Väiksena meeldis mulle hirmsasti käia tsirkuses ja vaieldamatuteks lemmikuteks olid klounid ja mustkunstnikud. Kloune on meil igas kaliibris ja igale maitsele - nii mäe peal kui mäe all. Mustkunstnikega on lugu aga veidi keerulisem, sest nii mõnigi mustkunstnik ise seda tunnistada ei taha, mis tööga leiba teenib. Tõuke seda kirjatükki kirjutama andis riigikontrolöri aruanne Riigikogule „Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2010. aastal“ ning nii mõnedki huvitavad tähekombinatsioonid KUMU, EKA, ERM ja nii edasi.

Tõsiasi on aga see, et ükski tõeline mustkunstnik ei avalda kunagi oma triki telgitaguseid. Või kui, siis kindlasti mitte etenduse ajal ega vahetult peale seda. Nii tuleb publikul lihtsalt etendust nautida ja vaid oletada, kuidas mahub väikese torukübara sisse 4 jänest, 7 tuvi ning kulmineerub etenduse lõpus sellega, et kaabu ise muutub 300 kilogrammi kaaluvaks isakaruks. Mõned minutid ovatsioone ja aplodeerimist, kuid kui eesriie langeb – teatab mesikäpp talle iseloomulikul mõminal, et kõht on hele.
  
Tähtis on säilitada positiivset meelt ja mitte pead norgu lasta. Viimane soovitus on mõeldud eelkõige neile, kes juba kaelani on sees. Julge pealehakkamine on pool võitu. Tähtsaim on kodanike (kasvõi pime) usk helgemasse tulevikku. Kui pool raha on olemas, siis võib muretult kopa maasse lüüa. Et lõbusam ehitada oleks soovitan järgmist vokaal-instrumentaalpala. Aga kuulata võiks nii 3-4 korda järjest, tekitab palju võimsama meeleolu ning samas sisendab, et kui olulise objektiga on tegemist.


Nii, olemegi jõudnud nii kaugele, et pool maja on valmis. Teist poolt veel ei ole, sisustusele ja ülalpidamisele pole ka veel mõelnud. Nüüd tuleb sõjaplaani pidada. Ilusti tellijalt lihtsalt juurde küsida, mõnikord aitab, mõnikord mitte. Enamasti mõistlikku dialoogi ei teki, eriti olukorras kus üks ehitab ja teine peab arved maksma. Aga kui see, kellelt alguses raha ilusti juurde küsitakse, sellest ikkagi aru ei saa, siis tuleb muidugi karmimad meetmed kasutusele võtta. Suuresti on see harjutamise asi, mida praktiseeritakse juba maast ja madalast. Kes meist poleks näinud kaubenduskeskustes mänguasju turustavate kaupluste vahetus läheduses põrandal vähkrevaid rüblikuid? Olenevalt kukrut hoidvate inimeste meele- ja põhimõttekindlusest võiks muidugi proovida. Oht on muidugi lootusetult riidu minna. Aga nagu ütles legendaarne hokimängija Wayne Gretzky “You miss 100% of the shots you don't take.”



Aga kui nüüd see ka ei aita, siis läheb asi juba kurjaks. Väga kurjaks. Üks võimalus on valitsust vahetada. Kreeka ju sai hakkama taevaliste projektidega ja jäi veel raha ülegi, vastavalt panusele maksti nii 13 kui ka 14 palk ka välja. Üks erakond, kelle endine esimees kahjuks komandeeringusse pidi minema, oleks sellega tõenäoliselt hakkama saanud. See valitsus, mulle tundub, et ei saa. Suurushulluses ning majanduskavu tingimustes on nii mõnigi aukartustäratav plaan pauguga katusest läbi murdnud. Täna peaks mõistlik peremees vähemalt katust kontrollima, et paari aasta pärast ei seisaks me analoogse probleemi ees, et euroraha eest on valminud kolossaalsed projektid ja ministeeriumilt küsitakse juba raha elektriarvete maksmiseks.


Retsepti selle häda vastu pakub välja endine Suurbritannia peaminister Lloyd George, kes omal ajal soovitas Nõukogude Venemaal arendada majandus- ja kaubandustegevust. Nimelt pidi kaubandustegevusel, arvude lihtsal liitmisel ja lahutamisel, olema väga kainestav mõju ka kõige utoopilisemate plaanide suhtes.  

Monday, February 13, 2012

Rehepaplusest sunnismaisuse ning pärisorjuseni

Koolireform kütab kirgi. Peabki kütma, sest kui konservatiivse eestlase jaoks midagi muutuma hakkab, siis tuleb sellele saba ja sarvedega vastu seista. Siin ei saa enam kõrvalt vaadata - igaüks kõige vastu ja iseenda eest. Tõesti, aastasadu oleme sunnitud võõrale võimule nii mõõga kui ka lauluga vastu seisma. Üle elasime. Aga olukorras, kus võõras võim enam ähvarda, tuleks laialijooksmise vältimiseks ikkagi ühine vaenlane leida. Ja kui täpselt ise aru ei saa, kelle või mille suunas peaks kivi viskama, siis tabamise tõenäosus kasvab oluliselt kui välja valida kõige suurem või pikem isend. Ah jaa, lisaks kõige vastandumisele tõstaks maarjamaalastes esile maniakaalset kalduvust rehepaplusele. Kus vesi vähegi sogasem, sinna oma õng sisse visatakse – äkki näkkab.

Kogu Eestit ühendab ühine mure, minnakse ära.  Minnakse vallast linna, linnast suuremasse linna, suuremast linnast pealinna ja pealinnast juba üldse välismaale. Ja siis üritamegi iga hinna eest käte ja jalgadega kinni hoida nendest noortest, kes tahavad kogeda ja näha midagi rohkemat kui aiaäärset tänavat. Ja vaatamata sellele, et õpilaste arv vähenenud kolmandiku võrra, hariduslik kihistumine kasvab iga päevaga, oleme kategooriliselt selle vastu, et ka koole võiks veidi vähem olla. Argument on kohapeal ju arusaadav - kui vallast kaob gümnaasium, siis kaob sealt ka elu. Tõenäoliselt paljud saavad sellest isegi aru, et ehk vaid üksikud poolpansionaadi tüüpi külagümnaasiumid suudavad konkurentsivõimelist keskharidust pakkuda. Kes viib lihtsalt lapsed parema tuleviku lootuses kaugemasse kooli ja kellel see võimalik ei ole, on lihtsalt vait. Kui aga väga suurt kisa teha, siis saab sinust tõenäoliselt rahvustoit naabri laual.
Aga teate, kuidas seda tegelikult nimetatakse? Seda nimetatakse sunnismaisuseks, millega vanal ajal kinnistati talupojad oma maa külge ja neil piirati liikumisvabadust elukoha valikul. Nii me vargsi tahamegi oma noored muuta sunnismaiseks, et nad koduvallast kuhugi ei läheks. Kas sellise hääbuva hariduskorraldusega ei terenda meile hoopis feodaalse ühiskonnakorralduse taassünd?
Või kus tegelikult hetkel oleme? Teada-tuntud mõtleja Karl Marxi käsitluse järgi ehk veel kapitalismis, millele eelnesid orjanduslik kord ja feodaalaeg ning järgnes õnnis sotsialism. Samas, kõrghariduseelnõu arutamisel kõlasid aga juba häälekalt nõudmised, et peaksime oma arengus järgmise sammu astuma ja kapitalismi pahed selja taha jätma. Tõsiselt, sotsialism oli juba päris käega katsuda – Riigikogu ees punaseid lippe energiliselt lehvitav rahvamass ning pjedestaalilt kostvad sütitavad kõned andsid paljudele selleks vähemalt lootust.
See unistus ei saanud muidugi kaua õitseda - veel enne kõrgharidusreformi otsustavat haamrilööki mõjus külma dushina ühe panga juhtivtöötaja üleskutse, et riik peaks sõlmima iga tudengiga koolituslepingu. Lepingu alusel maksaks riik õppemaksu ning tudeng kohustuks rakendama oma teadmisi Eestis mingi aja jooksul. Jätan nüüd kõrvale juriidiliselt korrektse kriitika, et oleme Euroopa Liidu (mille aluspõhimõteteks on kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumine) täieõiguslik liige. Pigem küsiks, kuidas nende noorte sunniviisiline rakendamine Eestis siis toimuma saaks, kehtestame riikliku palgapoliitika koos nõukogudeaegse suunamiste süsteemiga? Tõsi, ideaalis saaksime maapiirkonnad jälle täita kvaliteetse tööjõuga, kuid astuksime Marxi mõttes hoopis paar sammu tagasi – orjanduslikku korda. 
Aga mis ma tahtsin öelda ilme et keegi solvuma peaks. Ehk on teinekord paslik hetkeks aeg maha võtta, tassike teed juua ja rahulikult mõelda. Ühelt poolt võtame nurinata vastu kõik need eurod, mis Brüsselist meie poole teele saadetakse. Nõuame veel juurdegi. Teiselt poolt oleme nagu pioneerid, kes vankumatult seisavad selle eest, et siitpoolt midagi suure kulakust vennale kaukasse tagasi ei läheks. Ma kaldun arvama, et globaliseeruvas ja avatud maailmas Ivan Sussaanin kestvat õnne meie õuele ei too. Kurba ja õpetlikku lugu Kalevipoja mõõgast, mis meie rahvast vaenlase eest kaitsma pidi, teab ka iga koolijüts.  Et ärme muretse selle pärast, et noored lahkuvad laia maailma. Muretseme parem selle pärast, kuidas muuta elu Eestis selliseks, et läinud inimestel oleks koht, kuhu tagasi tulla.

Autor väljendab selles tekstis isiklikke seisukohti, mis ei ole kuidagi seotud ametikoha ega kuuluvustega erinevatesse organisatsioonidesse.