Thursday, August 22, 2013

Moodsad Ostap Benderid



Sain märkuse, et blogi on suvega kuidagi võssa kasvanud ja võtsin tunnikese, et ennast parandada. Kuivõrd käesoleva aasta augustist ei ole ma enam kantud Loksa linna elanike registrisse võivad minu tähelepanekud oluliselt erineda põliste loksalaste tõekspidamistest. 

1927 Vasjuk

Uue ajaarvamise järgi tiksus kahekümnenda sajandi kahekümne seitsmes aasta. Toimumiskoht oli jumala poolt hüljatud külake nimega Vasjuk. Kõnelejaks  Türgi alam kodanikunimega Ostap-Sulayman-Berta-Maria-Bender-Bey. Rahvasuus teati teda lihtsalt Ostap Benderina, kelle iseloomustamiseks kasutati nõukogude ajal terminit „sotsiaalne parasiit“.
 
A. Mironov - Ostap Bender
Vasjuki-suuruse küla kohta on publik aukartustäratav, aga esineja jutt on ka seda väärt. Kõrgelennulised visioonid, mida esineja ennastunustavalt ja joviaalselt õhku loobib, uputavad oma lummusega ka kõige suuremate kahtlejate hingamiskanalid. Kas tõesti on see võimalik? On, muidugi on! Vasjukist saab planeetidevaheline malepealinn, siia hakkavad kokku voolama kõik maailma vabad valuutad alates dollaritest ja naeladest lõpetades tugrikute ja ruupiatega. Vasjuk muutub automaatselt Venemaa pealinnaks ja lennuühendused luuakse kõikide maailma metropolidega, sealhulgas Los Angelesega ja Melbournega. Et aga see kõik toimuma saaks, siis tuli hr Benderile kamba peale klappima närused 100 rubla! Oli veidi üle 21 rubla, kuid midagi sai ka selle eest.

Tähelepanelik lugeja lõikab muidugi kohe läbi, et see ei ole minu väljamõeldis. Tegemist on ülevaatliku kokkuvõttega Ilfi ja Petrovi legendaarsest teosest „12 tooli“. Jutu illustreerimiseks sobiks see väike klipike (Kahjuks ei leidnud analoogset episoodi Archil Gomiashvili esituses, mis on minu hinnangul parim).

2013 Loksa

Möödunud on 86 aastat. Vasjuki asemel toimub häppening Loksal. Vene keelt kõnelevad inimesed kasutavad asula kirjeldamiseks väljendit posjolok gorodskovo tipa. Plaanid kahjuks nii ambitsioonikad ei ole kui Vasjukis, kuid annavad sellest hoolimata silmad ette nii mõnelegi kordades suuremale asustatud punktile. Aga südantsoojendav on see ikka kui kohe puhkeb kõik õide – keset linnaväljakut valatakse originaalne monoliitbetoonist laululava, mis mahutab sadu lauljaid ja tuhandeid kuulajaid! Toimuma hakkavad laulu- ja tantsupeod, kontserdid, laadad, messid  ja tseremooniad!

Vaid mõnesaja meetri kaugusele rajatakse uus täismõõtmetes staadion koos tribüünide ja osalejatele mõeldud hoonetega! Samuti valmivad linnajuhtide ennastsalgava töö tulemusena majutusruumid suviseks majutuseks ja spordilaagrite läbiviimiseks! Asfalteeritud autoparklad ja juurdepääsuteed on ainult tordipõhi kohupiima, sefiiri, maasikate ja kirsside all! Õnn ja rõõm on meie õuele jõudnud! Kes muidugi näpuga järge viitsib ajada, siis oskuslikult on teksti lõppu vaevumärgatavalt lisatud lauseke „Loomulikult on tegemist keerulise projektiga, mida ei saa lubada „kohe ja homme““. Mullipuhumise maailmameistrid!

V. Lootsmann - Loksa linnapea (allikas Delfi)
Hea mees, kes lubabki! Seda juttu peavad loksalased ja naaberomavalitsuste elanikud lugema enne iga valimist. Vaadates näiteks Savisaare partei kohalike külvivolinike valimislubadusi eelmiste valimiste eel, siis suurem osa asju on tegelikult siiamaani tegemata. Eelmiste valimiste eel olid projektide ebaõnnestumises süüdi ülemaailmne kapitalism koos kohaliku vastupanuliikumisega, mille juhtfiguurid olid kodanikud O. Gogin, A. Kaarmann, I. Ignahhin ja I. Ternovskaja. Tänaseks on Loksa kommunaalporrile käega löönud nii Gogin, Kaarmann kui ka Ignahhin. Ainsaks okastraadiks õitsva tuleviku ja Loksa kandi rahva vahel on lisaks kapitalismile jäänud veel pensionärist matemaatikaõpetaja Ternovskaja. Muide, analoogse lõpu sai 1912. aastal (või oli see nüüd 1917 aastal) Venemaal ka bolševike ja menševike omavaheline vägikaikavedu kui viimased Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ridadest välja heideti ning partei nimeks sai Venemaa Sotsiaaldemokraatlik (bolševike) Partei. Ja võiski uhkelt konstateerida, et nüüdsest on kõik bolševikud, sest  menševikke enam ei eksisteeri! Nii saab varsti ka Hundisilmal raporteerida, et lisaks kõigile linnaasutustele oleme ka linnavolikogu sajaprotsendiliselt mehitanud oma võitluskaaslastega.  

Numbrite taga on inimesed (matemaatika on oluline)

Jutt iseenesest ilus ja tore, aga nagu ma viimasest Loksa majandusaasta aruandest välja lugesin,  on linna konsolideeritud põhitegevuse tulem on juba neljandat aastat järjest märkimisväärses miinuses (seaduse järgi ei tohi olla negatiivne), netovõlakoormus on 3,5 miljonit eurot (ca 130% eelarvest), kohustused on 5 aastaga umbes kahekordistunud, likviidsus on miinus 2,0 miljonit eurot, lühiajaline maksevõime on miinus  1,0 miljon eurot.

Keda veel numbrid huvitavad (Ansip saab kogu aeg riielda, et räägib numbritest, aga vastutustundetu oleks neid lugejatega mitte jagada), siis 1989. aastal oli Loksa elanike arv 4311, 2010. aastal (kui linnapeaks valiti Verner Lootsmann) 3403 ja käesoleva aasta esimese augusti seisuga 2805. Rahvakeeli – peale Verner Lootsmanni ametisse astumist on iga viies loksalane siit jalga lasknud! Ja seda kõike vaatamata sellele, et rollid Loksa Elu veergudel on kenasti ära jagatud. Linnapea kirjutab vaid suurtest töövõitudest ja veel suurematest plaanidest, samal ajal kui volikogu esimees Rein Heinale on jäetud siis konkurentide materdamise tänamatu töö.
 
Aga et ei jääks kummitama küsimus "kelle jaoks ja millise raha eest?" soovitan tuju ülevalhoidmiseks ühte toredat ja meeleolukat vokaal-instrumentaalpala:

 http://www.youtube.com/watch?v=p_9tXXP6sNA