Pärast mind tulgu või
veeuputus?!?
Seisab ilus linn mere kaldal,
Loksa on tema nimi. Või noh, linnaks on seda 3200 elanikuga asulat ehk veidi palju
nimetada. Idanaabrid kutsuvad sellist moodustist posjolok gorodskovo tipa. Igatahes ajalugu on mu kodulinnal
väärikas – esmamainimine Kuusalu kirikuraamatus olla aset leidnud juba 17
sajandi alguses. Suurepärane asukoht ning tormiline areng tipnes ligi 400
aastat hiljem sellega, et Loksa võis uhkustada korraliku laevatehasega, kus valmistatud
kõrgekvaliteetsed metallijupid sõidavad siiani Maerski nime all mööda
maailmameresid. Oli tööd, oli raha ja ka linnal läks päris hästi.
Kui aga ratsionaalselt
kalkuleerivad taanlased keerulises majanduskliimas Eestimaa tolmu jalgadelt
pühkisid oli kohalikul võimuladvikul raske sellega leppida, et tulumaksu
alalaekumisest ja muidu üle jõu elamisest on linnakassa sisuliselt tühi ja
maksejõuetus juba alaline. Ega nad seda siiani tunnistada ei taha ning halva
mängu juures püütakse jätkuvalt teha head nägu. Siin tuleb meelde üks vana
anekdoot, kuidas tädid vaatavad vankris ühte
pooleaastast poissi ning üks lubab arvata, et sellest tuleb poliitik. Miks? No
aga vaadake, endal on püksid täis ja hais üle pea, kuid kui enesekindlalt ja
rõõmsalt rusikatega vehib ja head nägu teeb!
Ma hea meelega ei laskuks
sellesse kategooriasse nagu emotsionaalsemad loksalased, kes linna esipaari
võrdlevad Putini-Medvedevi duoga, kes vastavalt vajadusele ametiposte
vahetavad. Ei puutu suurt asjasse, aga iseloomustab ilmekalt olukorda kohapeal. Aga eelmisel aastal käis see kuidagi väga vaikselt läbi, et Loksa
linn on võtnud laenupuhkust. Täpselt ei mäleta enam seda otsust, kuid lepingu
järgi jäeti aastas tagasi maksmata umbes 1,3 miljonit krooni. Volikogus
kinnitati, et see on ajutine, seoses kiire vajadusega teha investeeringuid. Oli
ilus jutt, uskuda ei tahtnud, kuid püüdsin aru saada. Ka sellest püüdsin aru
saada, et kokku hoitavast osast läks märkimisväärne summa linnalehe
väljaandmisele ja kultuuriürituste korraldamisele.
 |
| Veeuputus. |
Siinkohal ei pidanud aga
vanasõna, et „aastad ei ole vennad“
paraku paika. 26 aprillil kogunenud Loksa
Linnavolikogu kiitis linnavalitsuse ettepanekul heaks laenulepingu ja
lisakokkulepete sõlmimise. Pikk ja igav jutt, kuid kõige olulisem punkt oli 12-kuulise
maksepuhkuse kehtestamine. Same shit,
different year, ütlevad jänkid. Jälle üks korralik summa, millega
valimiseelsel aastal trumme põristada ja rakette lasta. Veelgi enam, Loksa linn
üritab juba aastaid kinnisvara võõrandada. Mis vähegi müüa kannatab, see on
kodulehel üleval ja aasta aastalt sulavad huviliste puuduses paraku ka hinnad.
Kuidagi naeruväärne on lugeda Loksa linna veebilehelt rasvaselt punasega
kuulutust, et nüüd kinnisvaral „UUED SOODSAD HINNAD!“ Loksa linna rahvuslik
rikkus on pandud nagu linnalaadale müügile, kus puulusikad, poola riidehilbud
ning suhkruvatt soodsa hinna eest omanikku vahetab. Arusaadav, et rahahäda on
nii suur ja oma näo päästmiseks ollakse nõus ka kommihinna eest kinnistuid
võõrandama.
Pikalt nii muidugi majandada ei
saa, kuid ega praegused linnajuhid väga pikalt ette ei vaata. Ei teagi ju, kaua
kavatsetakse munitsipaalpoliitikat Loksal viljeleda. Mulle tundub küll sedapsi,
et nii kaua kui veel on mida müüa kõike ning on võimalus nii vähe kui võimalik arveid
maksta – nii kaua valitseme. Küll järeltulevad põlved selle keedetud supi
kuidagi ära helbivad, mille kokku keerasime. Linnajuhtidele pikka iga!
