Pealkiri, mida ei olnud ehk hakkame õpetajaid positiivselt diskrimineerima!

Eessõna: 

Laupäeva õhtul avaldas Päevalehes minu nädal varem saadetud arvamusloo, kus kirjutasin arvamusloo õpetajate töötasudest ja nende konkurentsivõimest üle Eesti. Võtsin aluseks Statistikaameti ja Haridussilm.ee statistika ning Arenguseire Keskuse ja ettevõtte Figure Baltic Advisory uuringute tulemused. Nendele andmetele tuginedes järeldasin, et kõige alamakstumad erinevaid numbreid kõrvutades on Harjumaa ja Tartu õpetajad. Sealt sündis ka ettepanek, et teatud piirkondade ning suurema koormusega töötavaid õpetajaid tuleks positiivselt diskrimineerima hakata. Jah, Harjumaa ja Tartu palgad on aboluutnumbrites küll keskmisest kõrgemad, kuid mis nende numbrite taga tegelikult on? See on tõsine mõttekoht.  

Võimalik et sooviga klikke püüda, muutis Päevaleht arvamusloo pealkirja "Andres Kaarmann: tõstkem vaid Tallinna ja Tartu õpetajate palku, maal on nad niigi rikkurid". Ei ole midagi sellist öelnud. Kuna arvamuslugu ise on maksumüüri taga, siis sisusse süvenemata on see omajagu elevust ja pahameelt on tekitanud.  Palusin kohe nädalavahetusel pealkirja korrigeerida, kuid seda tehtud ei ole. Just sellel põhjusel avaldan oma blogis lehele saadetud arvamuse muutmata kujul. Lisan vaid  ühe informatiivse võrdleva tabeli avalikult kättesaadavatest andmetest.  

***

Hakkame õpetajaid diskrimineerima! Positiivselt!

Positiivse diskrimineerimise (inglise keeles positive discrimination) all mõistetakse teadupärast erimeetmete rakendamist, mille kaudu toetakse inimeste gruppe või piirkondasid, mis teistega võrreldes halvemas olukorras. Arvamuslugu ajendas mind kirjutama Päevalehes ilmunud lugu „Pealinna õpetajate saatus: pank ei võta nii niru palgaga jutulegi“. 

Tegemist oli kokkuvõttega Arenguseire Keskuse raportist, mis käsitles hariduse, peamiselt aga õpetajaameti, koormuse ja palgatemaatika väljakutseid laiemalt. Tean juba ette, et õpetajate töötasude diferentseerimine olenevalt maakonnast ja õpilaste arvust tekitab vastakaid reaktsioone, aga oleme ausad, õpetaja ja õpetaja töö võivad erineda väga drastiliselt. Tänast riigi palgapoliitikat võiks iseloomustada rohkem nii, et palka makstakse õpetajaks olemise, mitte õpetamise eest.     

Elamisväärsel sissetulekul üle Eesti on suured „käärid“

Hiljuti avaldas uuringufirma Figure Baltic Advisory uuringu, mille kohaselt üksi elava inimese elamisväärne palk Tallinnas on 1614 eurot ning mujal Eestis 1347 eurot. Pereinimese jaoks on elamisväärne palk pealinnas aga 2269 eurot ning mujal 1923 eurot. Ehk see näitab ilmekalt, kui suured on Eestis „käärid“, et inimväärselt toime tulla.

Õpetaja miinimumpalk üle kogu Eesti on aga võrdselt 1749 eurot. Seda palka tuleb maksta nii kvalifikatsioonita õpetajale kui kogemustega meisterõpetajale. Aga pole keeruline järeldada, et just Tallinna ja Harjumaa õpetajad on kõige ebavõrdsemas seisus võrreldes ülejäänud Eestiga. Statistikaameti II kvartalid andmed näitavad, et maakondadest olid kõige madalamad keskmised sissetulekud Valgamaal (1390 eurot), Hiiumaal (1404 eurot) ja Saaremaal (1420 eurot). Ehk nendes maakondades moodustas kooliõpetaja miinimumpalk umbes 125 protsenti maakonna keskmisest. Kui Harjumaa ja Tartumaa välja arvata, siis kõigis ülejäänud maakondades jäi keskmine palk alla 1600 euro.

Harjumaal oli Statistikaameti andmetel keskmine palk II kvartalis 2093 eurot. Õpetaja miinimumpalk moodustab sellest kõigest 84 protsenti. Ja kui keskmisi sissetulekuid võrrelda Figure Baltic Advisory pakutud elamisväärse palgaga, siis on ka selles rehkenduses just Tallinna ja Harjumaa õpetajad selgelt alamakstud.

„Käärid“ on ka koormuses ja töö mahus

Haridussilm.ee andmed näitavad seda, et Harjumaa ja Tallinna õpetajate töötasud on keskmiselt märkimisväärselt kõrgemad kui mujal Eestist. Õpetaja palk erineb omavalitsustes kohati kuni 600-700 eurot. See vahe tuleb lisaks korrastatud koolivõrgule ka õpetaja suuremast koormusest, õpilaste keskmisest arvust klassikomplekti kohta ning õpetaja-õpilase suhtarvust.

Tallinnas ei ole mingi probleem ühte klassi panna 30 ja rohkem õpilast. Nii lihtsalt on. Keskmised näitajad loomulikult nii kõrged ei ole, kuid mitmetes Harjumaa omavalitsustes on põhikoolis klassikomplekti keskmine täituvus tavaklassis 22 ja rohkem. Samas leiame ka Harjumaalt omavalitsusi, kus keskmiselt klassis 10 õpilast. Üle Eesti leiame ka koole, kus keskmiselt klassis 5-6 õpilast. Ja me ei räägi erivajadustega lastele mõeldud väikeklassidest, vaid tavaklassidest.      

Suured erinevused on ka selles kui palju on omavalitsuses või koolis ühe õpetaja kohta õpilasi. Ehk ka see näitab kaudselt seda kui palju on õpetajal tööd. Seda kõike aga riiklik palgatoetus ei arvesta või kui, siis väga vähesel määral.

Tallinnas pole õpetaja jätkuvalt prioriteet  

Üleriigilist õpetajate keskmist mõjutab kõige olulisemalt Tallinn, sest iga neljas õpetaja ametikoht saab palka pealinna eelarvest. Haridussilm.ee viimaste aastate andmeid näitavad juba aastaid, et vaatamata finantsilisele võimekusele on Tallinn väga kehv oma eelarvest õpetajatele lisaraha leidmisel. Ja seda kõike vaatamata sellele, et koolivõrk on tihe ning klassikomplektide keskmised täituvused Eesti ühed kõrgemad. 

Viimaste aastate andmed näitavad ka seda, et kui paljud Harjumaa omavalitsused maksavad igas kuus oma õpetajatele keskmiselt juurde 300, 400 ja isegi 500 eurot, siis Tallinn peale riigitoetuse suurt midagi juurde ei pane. Arvestuslikult peaks riigitoetusest Tallinn suutma maksta Eestis kõige kõrgemat palka. Kui Tallinn maksaks oma eelarvest õpetajatele juurde samas suurusjärgus Harjumaa tublimate omavalitsustega, võiks pealinna õpetaja keskmine töötasu juba sellel aastal olla 2500-2600 eurot. Prioriteetide küsimus.

Õpetaja palk peaks rohkem arvestama piirkondlike eripäradega

Ühtse riikliku miinimumi asemel tuleks palgakorralduses senisest rohkem arvestada piirkondlike eripäradega ning võimalusega iga õpetaja panust hinnata. Täna ei saa riigile kuidagi ette heita vähest panust regionaalpoliitikas, kes on maakoolis väikese koormusega töötava õpetaja tõstnud samale pulgale kohati kaks korda rohkem suuremas koolis töötava õpetajaga. See omakorda on viinud tegelikult selleni, et vaatamata keskmisest kõrgematele palganumbritele on kõige halvemas seisus just Harjumaa õpetajad. Ka Tartumaal pole väga põhjust uhkust tunda. Mujal Eestis on nii õpetaja miinimum- kui ka keskmine palk, arvestades maakonna keskmist ning elamisväärseks eluks vajalikku sissetulekut, täiesti konkurentsivõimeline.    

Seega, miinimumpalga tõstmisega tegelemise asemel tuleks muuta mõttemalle ja hakata õpetajat tasustama tema töö, mitte õpetajaks olemise eest. Selline vasakpoolne mõtteviis, et tööd teeb igaüks nii nagu jaksab, aga palka saavad kõik võrdselt, on ebaõiglane. Seepärast peaksime liikuma palgamudeli suunas, mis võimaldaks hakkama õpetajaid positiivselt diskrimineerima ning tasustamisel rohkem arvestama iga õpetaja koormuse ja panusega.