Haridustöötajate streik on valeliku poliitiku tulemus, lubamise patust pole priid ka opositsioonierakonnad

Päevaleht palus arvamust seoses õpetajate streigiga. Leian, et õpetajate pahameel täitmata lubaduste pärast pole tulnud tühjalt kohalt. Enne valimisi lubasid pea kõik erakonnad õpetajatele palgatõusu, mille jaoks pole eelarves ilmselgelt vahendeid. Ka koalitsioonilepingusse said lahked lubadused kirja, mida nüüd ei suudeta ellu viia. Teostamatuid lubadusi jagasid valimiste eel ka need erakonnad, kes täna opositsioonis. 

Pilt: Eesti Päevaleht

Eesti on pisike riik, nii territooriumilt kui rahvaarvult. Haridustöötajate rahulolematus ning hoiatusstreik on kahetsusväärne kinnitus sellest, kui erinevat keelt me räägime ja kui erinevalt me asjadest üldse aru saame. Faktid, statistika ja numbrid on meelevaldselt segunenud hinnangute, tunnete ja emotsioonidega ning keegi ei saa enam täpselt aru, kus lõpeb üks ja algab teine. Eriti kriitiliseks on olukorra teinud poliitikud, kes valimistel ebarealistlikke lubadusi jagasid ning on nüüd omaenese võttest selili kukkunud.

Loe edasi Päevalehest: Suurest lubamise patust pole priid ka erakonnad, kes on praegu Riigikogu opositsioonis

Sellist „abikätt“, mida Kristina Kallas Lääneranna vallale pakkus, omavalitsused kindlasti ei vaja

Omavalitsusi tuleks raskete otsuste eest tunnustada

Riigi vastutustundetut finantspoliitikat on võimalik lappida maksutõusude ning uute maksudega, mida valitsus ka kiirkorras üritab läbi suruda. Omavalitsuste mängumaa on aga oluliselt kitsam. Maksutulude vähenedes on parim rohi toimetulekuks läbimõeldud, eesmärgipärased ning jõukohased kulud. Olukord, kus nii mõnigi vald ei suuda varasemate küsitavate poliitiliste valikute või tegemata jäänud otsuste pärast isegi laenumakseid teenindada, ei ole enam erakordne.

Omavalitsuste eelarvetest tugevalt üle poole moodustavad kulud haridusele. Juba aastakümneid on räägitud ajale jalgu jäänud hariduskorraldusest ning hoiatatud probleemide süvenemisest. Seepärast tunnustan igati neid valdasid, kes käised üles käärinud ja soovinud ise lõpetada üle jõu elamine – Rõuge, Lääne-Harju, Lääneranna ja mitmed teised vallad, kes on asunud koolivõrku korrastama.

Kui omavalitsusjuhtidelt küsida, mida nad riigilt ootavad, siis eelkõige stabiilsust ja prognoositavat poliitikat. Finantsraskustes omavalitsused vajavad ka tuge investeeringutega, mis aitaks ellu viia struktuurseid reforme ning suunata seeläbi mõistlikumale ressursikasutusele. Kõige rohkem teevad aga pahameelt segased, vastuolulised ja sõnumid ning sekkumine omavalitsuste autonoomiasse. Aga sellist „abikätt“, mida haridusminister Kristina Kallas hiljuti Lääneranna vallale pakkus, omavalitsused kindlasti ei vaja.

Minister rullis kogukonnast lihtsalt üle

See, mis avalikus ruumis Lääneranna koolivõrgu korrastamise ümber toimunud, on hämmastav ja kummastav. Ühtäkki on ühe valla enesekorraldusõigusest saanud ülesköetud emotsioonidega vürtsitatud üleriiklik küsimus. Ministri auto ees, ajakirjanikud ja kaamerad tihkelt kannul, kihutab autode kolonn koolipidaja akende alt peatumata läbi otse koolimaja juurde. Et kohtuda kooliperega ning tunnustada neid enda eest seismisel. Valla ehk koolipidajate esindajaid kokkusaamisele ei oodata. Aga just nende kaalutletud otsusele – lõpetada üle jõu elamine, lastakse ovatsioonide saatel vesi peale.

Kas emotsionaalselt saab üldse olla paremat pinnast manipuleerimiseks ning mõistliku sisulise dialoogi uputamiseks? Ühel pool „rindejoont“ on südametud ja ükskõiksed „kaabudest“ vallajuhid ning teisel pool põlvikutes kaitsetu õpilane, kes armsaks saanud külakoolist „tänavale tõstetakse“?

See ei ole enam tähtis, et paarikümne õpilasega koolis ei ole objektiivselt võimalik tagada mitmekülgset valikuvõimalustega haridust. Ka see pole enam oluline, et edaspidi sõidutaks koolibuss õpilase kooli paarikümne minutiga, mis mujal igapäevane ja täiesti tavaline. Või kui hakata rääkima õpilaste võimalusest valida endale meelepärane trenn või huviring, siis ei olegi ka siin suurt midagi rääkida.

Ma ei peatu täna üldse pikemalt sellel, et kui vastutustundlik on olukorras, kus üle Eesti kasvab iga aastaga õpetajate puudus, saata kvalifitseeritud õpetaja 3-4 õpilase ette.

Haridusminister juurutab erakordselt halba praktikat

Kõige selle taustal annab haridusminister isiklikult Metsaküla koolile üle Aasta Kooli aunimetuse ja vangutab pead, kuidas vallajuhid saavad sellise kooli sulgeda. See samm mitte ainult ei valanud tulle õli juurde, vaid „õigustas“ kõrgeimal tasemel üle võimete elamist ning naeruvääristas samal ajal vallavõimu püüdlusi tarbetuid kulusid vähendada ja suunata see näiteks õpetajate palkade tõstmisse. Seda kõike samal ajal kui kõigi valitsuserakondade juhil maksutõusude kõrvale rõhutavad ka kärbete vajalikkust avalikus sektoris.

See, mida haridusminister on vaid paari ametis oldud kuuga juurutama asunud, on äärmiselt halb praktika. Kohaliku elu korraldamise eest vastutavatest ning vajalikke ja vastutustundlikke otsuseid tegevatest omavalitsusest üle rullimine on kahetsusväärne. On see ministri vähene poliitiline kogemus, tagasihoidlikud teadmised demokraatliku riigikorralduse põhimõtetest või lihtsalt printsiibitu soov poliitiline punkt noppida, ei olegi suurt vahet.

Valdkondlikud ministrid võiks rohkem austada omavalitsuste õigust ja kohustust kohalikku elu küsimusi ise oma parema äranägemise järgi otsustada. Või vähemalt mitte minema selle takistamise teed, mida haridusminister on teinud. Hakkamist täis uutele poliitikutele soovitan rohkem kuulata mõistuse häält ning keskenduma riigielu oluliste küsimuste lahendamisele. Kohaliku elu küsimustega saame me üldjuhul ise hakkama.

Maakoolide sulgemine on läbimõtlemata hariduspoliitika vili

Kirjutasin sellest, et õpetajate erakorraline 24-protsendine palgatõus oli poliitiliselt küll ilus valimiste-eelne manööver, kuid omavalitsustele oli see viimaseks piisaks, mis vallandas maakoolide sulgemislaine. Nii mitmedki omavalitsused on viimased aastad üritanud ots otsaga kokku tulla, kuid kooliõpetajate erakorraline palgatõus pani omavalitsused surve alla tõsta ka paljude teiste lastega töötavate töötajate - lasteaiaõpetajate, huvikoolide õpetajate ja treenerite, tugispetsialistide, lastekaitsespetsialistide ja paljude teiste töötasusid. Omavalitsused erinevalt riigist ei saa aga "miinusesse" minna ja kulutada saba vaid seda raha, mis eelarves on.  

Märgid majanduskeskkonna halvenemisest on tegelikult olnud õhus juba aastaid ning eelmistelt valitsustelt oleks eelkõige oodanud kainet mõtlemist ja riigimehelikke otsuseid. Juba 2021. aasta lõpus kutsus OECD Eesti valitsust kärpima planeeritust järsemalt rahalisi toetusi, et jahutada majandust ning vähendada inflatsioonisurvet. Selle asemel võttis ametist lahkuv Kaja Kallase valitsus ette poliitilise avantüüri ja tõstis muuhulgas kooliõpetajate palka erakorralised 24 protsenti, pannes sellega lumepalli veerema.

Toompeal on muidugi lihtsam, on võimalik võtta laenu, sest kõik teised riigid ju võtavad ka. Ja selle arvelt saab ka tõsta jooksvaid kulusid nagu palgad ja sotsiaaltoetused. Eriti veel kui valitsusvastutust kannavad vasakpoolsed erakonnad, keda eriti ei morjenda, kas raha üldse on kulude katmiseks. Omavalitsused seisavad aga silmitsi reaalsete kohustuste ja kuludega ning püsikuludeks ei anna neile laenu ükski pank. Miks peakski andma?

Omavalitsused on sundolukorras

Haridusvaldkonnas on selle kevade vaieldamatult kuumim teema väikekoolid ning koolivõrgu korrastamine. 1. aprilliks tuli omavalitsustel, kes järgmisest õppeaastast haridusvõrgus ümberkorraldusi teevad, sealhulgas soovivad koole või kooliastmeid sulgeda, oma plaanidest teavitada haridus- ja teadusministeeriumit. Õpilaste arv on viimastel aastatel drastiliselt vähenenud ja langustrend jätkub. See on aga paljud omavalitsused pannud olukorda, kus teha tuleb raskeid või veel raskemaid valikuid.

Juba aastaid on mitmed vallad olnud nõus kodulähedase kooli lahti hoidmise nimel tegema mööndusi hariduse kvaliteedis ja laste valikuvõimalustes. Järsult halvenenud finantsvõimekus on nad lõplikult seljaga vastu seina lükanud. Paljud vallad pole enam võimelised oma elanikele isegi elementaarseid teenuseid tagama, kohaliku elu arendamisest rääkimata. Paratamatult vaadatakse kokkuhoidu otsides pooltühjade koolimajade, raamatukogude ning rahvamajade poole.

Eriti kentsakana ja vastutustundetuna mõjub sellises olukorras sotsiaaldemokraatide juhi Lauri Läänemetsa üleskutse võtta koolivõrgu reformiga hoogu maha, et ehk on uus koalitsioon leiab lisaraha. Seda enam, et ka tema erakonnakaaslane Jevgeni Ossinovski tunnistas intervjuus, et uue koalitsiooni rahalised võimalused on tagasihoidlikud ning tuleb hakata optimeerima. Kui nüüd veel mõelda sotsiaaldemokraatide valimislubaduse peale tõsta miinimumpalk 1200 euroni, siis toob see kaasa täiendava hinnatõusu, töötuse kasvu ja seda eriti maapiirkondades.

Väikekoolide sulgemise tagant paistavad valitsuse kõrvad

See, et osad omavalitsused nii halba majanduslikku seisu on sattunud, ei ole ainult varasemate küsitavate juhtimisotsuste ega elanike arvu vähenemise tulemus.

"Ühelt poolt küll jagatakse lahkelt raha, kuid samal ajal pannakse omavalitsused surve alla muid kulusid kasvatada."

Märkimisväärne roll siin on ka Kaja Kallase eelmise valitsuse läbimõtlematu, et mitte öelda naiivse poliitika tulemus. Eriti puudutab see just haridusvaldkonda, mis neelab lõviosa omavalitsuste eelarvetest. Minu hinnangul on probleemi juured sotsiaaldemokraatlikus lähenemises, ühelt poolt küll jagatakse lahkelt raha, kuid samal ajal pannakse omavalitsused surve alla muid kulusid kasvatada.

Kooliõpetajate üle-eestiline erakorraline 24-protsendine palgatõus oli poliitiliselt küll ilus valimiste-eelne manööver, kuid sellest tekkiv lumepalliefekt ei saanud ju tulla üllatusena. Kas tõesti lootis otsi kokku tõmbav koalitsioon, et selline ennenägematu rahasüst ühte kitsasse valdkonda ei vea endaga automaatselt kaasa teisi gruppe, kellele peab palka maksma kohalik omavalitsus?

Lasteaedade ja huvikoolide õpetajad, lastekaitse- ja tugispetsialistid, sotsiaaltöötajad ja paljud teised. Ja kui sa tõstad vallavalitsuses juba haridus- ja sotsiaaltöö spetsialistide palka, siis kuidas sa ütled ei keskkonna-, planeerimise- ja finantsspetsialistide ootusele. Omavalitsused juhtisid tähelepanu sellele, et koheselt tekib surve teistelt ametnikelt ja selleks puudub eelarves raha.

Mõtlematu palgapoliitika survestab ka jõukamaid

Oleks riik kooliõpetajate puhul vastutustundlikult ning reaalseid võimalusi arvestades piirdunud 10-15-protsendise palgatõusuga, siis oleks ka ülejäänud avaliku sektori ootus olnud oluliselt tagasihoidlikum.

Poliitiliselt loodud surve on aga kaasa toonud selle, et omavalitsusüksuste tulemid vähenevad ning võimekus langeb päevadega. Ja hädas ei ole ainult väikesed omavalitsused. Ka muidu jõukad Harjumaa kuldse ringi omavalitsused otsivad aktiivselt kärpekohti ning on kriitilise pilguga ette võtnud lähiaastate investeeringud.

Möönan, et paljude koolide sulgemine ongi ratsionaalne otsus, mille omavalitsused on pärast põhjalikku kaalumist ette võtnud. Üle Eesti peab olema kättesaadav kvaliteetne ja valikuvõimalustega haridus ja paarikümne õpilasega kuueklassilises koolis ei ole objektiivselt võimalik õpilasele tagada mitmekülgseid võimalusi, isegi kui õnnestub leida kvalifitseeritud õpetaja.

Täiesti eraldi teema on veel see, et riik on õpetajate palgapoliitikale pannud päris ranged raamid ja koolipidajate võimalus töötasusid diferentseerida, on praktiliselt olematu. Sisuliselt tuleb õpetajale maksta ühesugust töötasu olenemata sellest, kas klassis on neli või 24 õpilast. Et kui ka kogukond otsustaks, et tahame oma väikest kooli pidada ja ka õpetaja oleks väikeklassi õpetamise eest nõus saama väiksemat töötasu kui riiklik miinimum, siis seadus seda ei võimalda.

Omavalitsustele tuleks anda suurem vabadus ja õigused oma rahakoti kasutamisel, sealhulgas haridusvaldkonnas. Senine hariduspoliitika on selle põhimõttega kardinaalses vastuolus, töötades kodulähedase hariduse säilimisele koguni vastu.

Arvamuslugu avaldatud ERR portaalis 12.04.2023 Maakoolide sulgemine on senise hariduspoliitika vili

Palgatõus ei lahenda õpetajate probleeme

Kirjutasin Postimehele sellest, et ainult planeeritav 24-protsendiline palgatõus ei lahenda õpetajate probleeme. 

Rumal pole see, kellel raha vähe. Rumal on see, kes oma raha rumalalt kulutab. Parempoolsete arvates ei lahenda õpetajate hüppeline palgatõus vajakajäämisi Eesti haridussüsteemis, vaid jätab tegelikud probleemid õhku ning tekitab juurde uusi. Rahakülvi asemel tuleb süsteem tervikuna üle vaadata ning praegused tõrked lahendada.

Eesti hariduse üheks tüvitõdemuseks on see, et härra Maurus on alati kodus, kui rahaga tullakse. Härra Maurusel on põhjust jälle kodus olla, sest järgmisel aastal kasvavad Eesti üldhariduskoolide õpetajate tööjõukulud erakordselt 106 miljoni euro võrra. Tõsi, õpetajate esindajate hinnangul pole ka see piisav, et täiendavalt nõutakse veel 26 miljonit eurot.

Aga oleme ausad, Eestil pole juba praegu arenenud riikidega võrreldes midagi häbeneda. Isegi vastupidi, meie avaliku sektori hariduskulud on eeskujulikud, et mitte öelda silmapaistvad. Eesti panustab haridusse koguni 6,6 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ning see arv jääb enamikule arenenud riikidest kättesaamatuks. Tõsi, arvud näitavad kõrghariduse ja teaduse alarahastatust, kuid üldhariduses liikuvad summad on muljet avaldavad. Ükskõik kui palju me ka haridusse raha juurde ei pane – ikka on vähe.

Loe edasi Postimehest: Palgatõus ei lahenda õpetajate probleeme

Viis sammu heale õpetajale topeltpalga maksmiseks

Enamik viimase aja haridusteemalisi arutelusid algab ja lõpeb tõdemusega, et raha on vähe ja seda on juurde vaja. Enne valimisi on poliitikud lubadustega eriti helded olnud.

Paraku on nii Toompeal kui ka paljudes omavalitsuses võetud üpris mugav positsioon ning lastud aastaid haridussüsteemil päris isevoolu kulgeda. Seda nii koolivõrgu ja õppekorralduse tõhustamise kui ka hariduskulude prioritiseerimisel. Nii mõnigi kriitiline teema on tõstetud "väljaspool kahtlust" staatusesse, mida valulise reaktsiooni kartuses ei soovita puudutada. See ongi meid viinud paratamatult olukorrani, kus Eesti hariduskulud sisemajanduse kogutoodangust on Euroopa tipus, kuid õpetajatele me väärilist palka maksta ei suuda. Sellega seoses soovin tähelepanu juhtida viiele mõttele, kus on palju varjatud ressurssi ja milleks tuleks hakata süsteemselt tegelema. 

Haridusvõrk pole ajaga kaasas käinud 

Eesti üldhariduskoolide võrk on väga ebaühtlane, aga jätkuvalt puudub julgus või poliitiline tahe küsimusega süsteemselt tegeleda. Meil on maakondi, kus ühe õpilase kohta on koolides keskmiselt kümme ruutmeetrit suletud netopinda. Kahjuks on meil ka maakondi, kus õpilase kohta on köetavat pinda ligi 25 ruutmeetrit. Eesti keskmine on umbes 14 ruutmeetrit õpilase kohta. Kui me suudaks Eesti keskmise tuua kasvõi 12 ruutmeetri peale, siis "vabaneks" üle 250 000 ruutmeetri suletud netopinda. Praeguste hindade juures on ühe ruutmeetri haldamise aastane maksumus ligikaudu sada eurot ruutmeetri kohta. 

Eelneva illustreerimiseks ka paar mõtlemapanevat arvu portaali Haridussilm statistikast. Nendes maakondades, kus haridustaristut oli õpilase kohta alla Eesti keskmise, maksti 2021. aastal õpetajale töötasu keskmiselt 1658 eurot kuus. Nendes maakondades, kus ruutmeetreid üle Eesti keskmise, jäi õpetaja keskmine sissetulek 1530 euro kanti. Väga selge korrelatsioon, mis süvendab veelgi hariduslikku ebavõrdsust. Arvestades rahvastikutrende erinevates maakondades, siis eelolevatel aastatel see vahe kasvab veel. Täiendav palgaraha umbes kümme protsenti. 

Õpilasi jääb õpetaja kohta üha vähemaks 

Ebamõistliku ruumikasutusega kaasneb otseselt ka õpilaste arvu langus ühe õpetaja kohta. Olukorras, kus ka väiksemates koolides tuleb tagada õppekava täitmine, on tõsiseid probleeme kvalifitseeritud õpetajate leidmisega. Ja kui õpetaja leitaksegi, siis mõistlikku erialast koormust on ühes koolis võimatu pakkuda. 

Viimase kümmekonna aasta jooksul on Eesti üldhariduskoolide õpetajate arv kasvanud umbes 2000 võrra. Samal ajal on õpilaste suhtarv õpetaja kohta pidevalt langenud. Eestis on viimastel aastatel olnud keskmiselt üheksa-kümme õpilast ühe õpetaja kohta. Jah, kuuleme küll õigustusi, et mida vähem õpilasi õpetaja kohta, seda rohkem saab õpilane tähelepanu ja haridus parem. Paraku näitab praktika, et suuremates koolides on noorte üldine ja sotsiaalne areng ning edasijõudmine õppetöös keskmisest kõrgem. 

Kuivõrd meile meeldib ennast ikka ja jälle põhjanaabritega võrrelda, siis Soome üldhariduskoolides on ühe õpetaja kohta keskmiselt 13-14 õpilast. Kas Soome haridus on selle võrra halvem? Kindlasti mitte. Pigem peaks me endilt ausalt küsima, et miks meie siis hakkama ei saa? Selle lihtsa võrdluse näitel on jutt sellest, et Eestis on puudu tuhandeid õpetajad, vastutustundetu. 

Mõistliku koolivõrgu ja õppekorralduse korral ei räägiks me mitte õpetajate puudusest, vaid sellest, et võrreldes praeguse pildiga peaksid õpetamisega jätkama 80 protsenti tugevamatest õpetajatest ja nende palka saaks täiendavalt tõsta 20 protsenti. 

Haridustöötajate töötasu peab olema prioriteet ka tegudes 

Rahvusvahelistes võrdlustes tuuakse Eestit arenenud riikidele eeskujuks. Meie hariduskulud moodustavad 6,6 protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust, mis on üks Euroopa kõrgemaid. Seega on kummaline kuulata üha häälekamat pahameelt, et ainus viis õpetajate palga tõstmiseks on lisaraha. Haridusvõrgu ja koolikorralduse kõrval on oluline jälgida ka seda, et õpetaja töötasu ei oleks hariduskulude prioriteet ainult sõnades. 

Teatavasti ei maksa riik õpetajatele palka, vaid eraldab koolipidajatele palkade maksmiseks toetust. See, milliseks kujuneb lõplikult õpetaja palk, sõltub eelkõige koolipidajatest ehk omavalitsustest. Sellest, kui mõistlik koolikorraldus ja kas vald või linn ka oma eelarvest täiendavalt õpetajate töötasudesse panustab. Haridussilm näitab, et on mitmeid omavalitsusi, mis panustavad lisaks riigi toetusele igas kuus õpetaja kohta täiendavalt sadu eurosid. 

Paraku leiame ka omavalitsusi, kus õpetajateni ei jõua täies ulatuses isegi riigi palgatoetus. Näiteks Saue vald panustas 2021. aastal õpetaja kohta täiendavalt ligi 400 eurot kuus, mis tegi Saue valla kooliõpetaja keskmiseks töötasuks 1900 kuus. Tallinn oma eelarvest täiendavalt väga ei panustanud ja keskmine õpetaja keskmine palk oli pealinnas veidi üle 1700 euro. Aga Harjumaal on ka omavalitsusi, kus õpetaja reaalne töötasu oli veidi üle 1500 euro. 

Kui prioriteet on tasuta teenused ja laiapõhjalised universaalsed toetused, siis polegi imestada, et õpetajale väärilise töötasu maksmiseks napib vahendeid. Praktika näitab, et tublimad omavalitsused lisavad riigitoetusele kuni 20 protsenti. 

Erasektoris ei nähta jätkuvalt partnerit 

Üks valus koht on koostöö erasektoriga. Väga paljudes valdkondades on erasektor tõestanud end parema peremehe ja vastutustundlikuma majandajana. On mitmeid positiivseid näiteid, kus omavalitsused on ka haridusvaldkonnas ostnud erasektorilt sisse teenuseid ja kulud on märkimisväärselt vähenenud. Üks tüüpiline näide on lasteasutuste toitlustamine, kus oma köögid, kokad ja tooraine soetamine on asendatud professionaalse ettevõttega ning kulud on langenud kuni kaks korda. Pole ka võõras olukord, kus vallavanem isiklikult tegeleb "tööd koju" viiva koolikokaga. 

Teine viimasel ajal palju kõneainet tekitanud valdkond on eralasteaiad, mis on mitmel omavalitsusel väga vajalikud partnerid lastehoiuteenuse paindlikul tagamisel. Seadus paraku ei keskendu niivõrd teenuse sisule vaid lasteasutuse omandivormile, kuigi senine praktika on näidanud, et teenuse tegevuskulud era- ja munitsipaallasteaedades praktiliselt ei erine. Konks on aga selles, et lapsele erahoius või -lasteaias koha pakkumine eeldab lapsevanema nõusolekut ning üha jõulisemalt nõutakse oma lapsele kohta just valla lasteaias. 

Oleme korduvalt teinud ministeeriumile ettepanekuid seadusandluse ühtlustamiseks, kuid seni tulutult. Finantsilises mõttes on omavalitsused pandud aga suure surve alla, kus uute lasteaedade ehitamiseks tuleb hakata täiendavalt suuri summasid "betooni" investeerima. Viimaste ehitushangete tulemuste valguses maksab ühele lapsele lasteaiakoha loomine suurusjärgu 40 000-45 000 eurot ehk ligi miljon eurot ühe rühma kohta. Erasektorilt vastavalt jooksvale nõudlusele teenust ostes vabaneks omavalitsus kohustusest n-ö betooni investeerida. Samuti kaoks mure, mida teha haldamist ja kütmist vajava kinnisvaraga paarikümne aasta pärast kui lasteaiakohtade vajadus peaks vähenema. Lihtne arvutus näitab, et uue kuuerühmalise lasteaia rajamiskulud on suurusjärgus 250 lasteaiaõpetaja aastapalk. 

Hea hariduse võti on koolide kvaliteetses juhtimises 

Kvaliteetse hariduse debatid algavad ja lõppevad tavaliselt õpetajate ja nende töötasu ümber. Ebaõiglaselt vähe räägime aga koolijuhtidest, kelle käes on tegelikult kõige suurem võim koolikultuuri positiivses suunas mõjutada. Haridusminister on korduvalt öelnud, et ministeerium peaks võtma suurema rolli koolijuhtide hindamisel ja kontrollimisel ning vajadusel ka kooli juhtimisse sekkumisel. 

Minu meelest on koolide juhtimiskvaliteedi tõstmist alustatud valest otsast. Selleks, et koolijuht saaks tippjuhina oma ülesandeid täita, peavad talle olema tagatud ka tippjuhile väärilised sotsiaalsed garantiid ning õigus iseseisvalt teha asutust puudutavaid juhtimisotsuseid. Kui õpetajate palgatoetus kasvab järgmisel aastal muljetavaldavad 23,9 protsenti, on koolijuhid sellega võrreldes vaeslapse rollis.

Ministeerium eraldab koolidele juhtimiskuludeks 92 eurot ühe õpilase kohta aastas. See tähendab, et näiteks viiesaja õpilasega koolile on ministeerium rahastamismudelis juhtimiskuludeks ette näinud 46 000 eurot aastas. Kui see summa direktori ja õppealajuhataja vahel ära jagada, tähendaks see keskmiselt umbes 1420 euro suurust brutopalka. Juba praegu ületavad paljudes väiksemates ja keskmistes koolides õpetajate sissetulekud juhtide oma. Uue palgamudeliga kasvavad need käärid veel rohkem. Mis juhtimiskvaliteedi tõstmise plaanist ministeerium üldse räägib? 

Teine nõrk koht juhtimise kvaliteedi tõstmisel on see, et ministeerium ei näe direktorit iseseisva ja vastutust kandva juhina, vaid pigem "peaõpetajana" ja ministeeriumi poliitika elluviijana. Ka ministeeriumi retoorika on pahatihti olnud selline, et õpetajad on kõik eranditult tublid, kuid on väga palju ebapädevaid koolijuhte, kelle tegevus tuleb kõrgemal tasemel luubi alla võtta. Seda iseloomustab ilmekalt ka fakt, et ministeerium on koolidele palgakorralduse mudeliga juhtide käed üpris kõvasti sidunud. Direktori võimalus vastavalt tööpanusele rahaliselt eristada alustavat õpetajat ning silmapaistvat kogenud metoodikut on praktiliselt olematu. 

Õpetaja miinimumpalk tõuseb järgmisel aastal erakorraliselt, lõtk aga kulub suures osas klassijuhatamise tasule, kuid direktori vabad vahendid jäävad veelgi tagasihoidlikumaks. Neid kohti, kus Eesti haridussüsteem ei ole ajaga kaasas käinud, on tegelikult teisigi. Aga juba need mõned näited ilmestavad hästi, kui palju on meil süsteemis tegelikult vabasid ressursse, mida me ei kasuta otstarbekalt ja vastutustundlikult. Seega on Eesti kasvava eelarvedefitsiidi valguses viimane aeg enne lähenevaid riigikogu valimisi alustada debatti, millist üldharidussüsteemi me oleme võimelised ja peaksime üleval pidama. 

Arvamuslugu on avaldatud ERR portaalis 22.10.2022. Link arvamusloole:

Viis sammu heale õpetajale topeltpalga maksmiseks

Eesti poliiträndrohutirtsud 10 aastat hiljem

Eelmisel aastal teatas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, et suurema osa Madagaskari saarest on vallutanud rändrohutirtsude parved. Spetsialistide sõnul võivad need ebameeldivad putukad hävitada suure osa saagist, mis tipneks umbes 60 protsendile elanikest näljahädaga. Kurb on see, et kui juba rändrohutirtsud on maandunud, siis ega nad enne edasi hüppa kui kõik puhtaks süüdud.

Tähelepanelikud kaasmaalased on rändrohutirtsulaadseid olevusi tuvastanud ka Eestis. Nimelt juba aastaid tagasi viitas sellele ohule Sander Piibemann. Kes veel ei tea, siis tegemist ei ole mõne tunnustatud bioloogi või muidu hobi-looduseuurijaga. Sass nimelt on mu parim kamraad ja lähim võitluskaaslane munitsiaalpoliitikas.

Nimelt pidas tollal alles poliitilisi tuleristseid saanud noorsand blogi, milles tõi välja ühe perekonna hämmastavaid sarnasusi rändrohutirtsude eluga. Muide, selle pärast pidi Sass isegi kohtukulli ette ilmuma ja aru andma, millistele allikatele tuginedes ta seesugustele järeldustele oma blogis oli jõudnud. Ma ei taha siinjuures laskuda väga kaugesse ajalukku ja hakata detailselt pajatama lugusid, kuidas seda perekonda on seostatud isegi soojapuhurite ja saunakibude dematerialiseerumisega (http://epl.delfi.ee/news/eesti/eelmise-nomme-valitsuse-ajal-kadus-hulk-asju.d?id=50822670). Või kuidas tagasihoidlikku palka saanud Nõmme linnaosavanema maad ja varad kasvasid hämmastava kiirusega. Viimaste juurde olla kuulunud ka paar põlenud sõiduriista, kuid tervikuna oli bilanss positiivne (http://www.aripaev.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=38859). Mul ei ole kahjuks ka kompetentsi otsida selgitusi anomaaliale, et kui tavainimese kanister mahutas bensiini 20 liitrit, siis kuidas õnnestus perekonnapeal Riigikogu rahade eest ühte kanistrisse kaks korda rohkem vedelikku niristada (http://www.ohtuleht.ee/141167/saadikute-paradiis-toompeal). Kokkuvõte on aga see, et kust aga perekond läbi on hüpanud, seal jäid neile nukralt järele lehvitama tühjaks söödud maa üksikud rohulibled.

Sassi juurde tagasi tulles. Nimelt võrdles ta juba kümmekond aastat tagasi perekonda rändrohutirtsudega, kes pärast väikest vahemaandumist tänaseks hingusele läinud Loksa vallas, oma jalad tugevasti Eesti kõige õnnelikuma linna pinnasesse löönud. Algus oli raske ja oli veel Loksa linna patrioote, kes püüdsid rohutirtsudega võidelda. Aja jooksul sai aga selgeks, et jõudude vahekord hakkab lootusetult rändrohutirtsude, keda kohalikud саранча`deks kutsuvad, kasuks kalduma. Paljud on linnast juba põgenenud, kuid on ka neid, kes on alguses käega löönud, siis kulpi löönud ja lõpuks laua otsa koha sisse võtnud. 

Menüü (kõike ei pruugi enam köögis olla, täpsem info ettekandjalt)

Miks ma seda vana asja siin üldse vatran? Aga tegelikult ei ole tegemist vana asjaga, see protsess on kestnud juba üle kümne aasta ja lõppu ei paista. Mõelda vaid, kui jõukas võis olla Loksa linn, kui see bande ei ole isegi kümne aasta jooksul suutnud kõike maha müüa ja ära süüa? Helistas mulle esmaspäeva õhtul üks murelik pensionär. Ei, see ei olnud Ilmi Ternovskaja, see proua tutvustas end üldse Kuusalu elanikuna. Ta kurtis, et nüüd on perekond oma müükidega jõudnud juba bussijaamani. Et kas saab üldse selle perekonna vastu midagi ette võtta? Kas aitab kui maavanemale või Riigikogule kiri kirjutada? Pidin tema kurvastuseks nentima, et ainus võimalus Euroopa Liidus selliste kahjuritega võidelda, on korralised valimised. Kui need ei aita, siis tuleb lihtsalt oodata. Vanadel indiaanlastel oli olnud selline tarkus, et kui ikka kannatlikult jõe ääres istuda, siis varem või hiljem näed vaenlase laipa endast mööda ujumas.

Tulevik paistab aga üha selgem. Kuniks vara jätkub, jätkub ka pralle. Kui ka viimased püksid on jalast antud, siis tuleb Loksa elanikel valged lipud käes oma sammud suurema venna – Kuusalu valla poole sättida. Aga omast kogemusest ütlen, Kuusalu vald on üks äraütlemata tore koht, kus oma elu nautida ja lapsed suureks kasvatada.

Noppeid munitsipaal-poliitika-külakoolist

Loksa linna ja Kuusalu valla elanikud ootavad pikkisilmi oma postkastidesse Loksa kandi lehte Loksa Elu. Sisukast lehest leiab igaüks endale meelepärast ja huvitavat lugemist. Eriti meeldivad mulle need rubriigid, kus midagi kasulikku ja õpetlikku lugeda saab. Sudoku ja ristsõnad võiks muidugi ka olla.

Munitsipaalpoliitik (allikas: eestielu.delfi.ee)

Aga jõulukuu väljaandes on väärt lugemine volikogu esimehelt Rein Heinalt. Leningradi Kõrgema Parteikooli vilistlane annab näpunäiteid, kuidas armutus munitsipaalmudamaadluses ellu jääda. Kui muidu küsivad suhtekorraldajad selliste asjade eest kopsaka kopika, siis antud juhul on see huvilistele täiesti prii. Või noh, sama tasuta nagu pealinna tasuta ühistransport, mille läbi „Loksa Elu“ maksavad kinni kohalikud maksumaksjad.     

Aga kaasus on lihtne, sest Keskerakond kaotas viimastel valimistel Loksal just 40 protsenti toetajatest. Kõlab nagu suuremat sorti läbikukkumine? Kaugel sellest. Ka Teise Maailmasõja ajal suutis punaarmee vaatamata sakslaste tugevatele pingutustele kaitsta Leningradi täieliku blokaadi eest. Üle Laadoga järve viinud jäätee kaudu varustati linna leivaga, muidu oleks ohvrite arv veelgi suurem olnud. Nii üritab ka pikaajaline volikogu esimees keskerakondlikku muinasjuttu veel elus hoida ja eksinud valijatele leiva lauale tuua. Enam veelgi, kaevikutest on välja ronitud ja asutud puusalt tulistama. Ja mitte ainult poliitoponente, oma osa saavad ka Loksa linna valijad. 

Volikogu esimees ei suuda ära imestada loksalaste lihtsameelsust, kuidas nad küll on langenud ühe pensionäri pooltõdede ja muinasjutuliste lubaduste ohvriks. Mis nendel 132 loksalasel küll peas oli kui nad endisest matemaatikaõpetajast pensionäri Ilmi Ternovskajat valisid? Kohalik parteinomenklatuur ei saanud kolme peale ka kokku nii palju hääli!?! Muide, IRLi lühike nimekiri ei lubanud nendel valimistel sisuliselt midagi. Aga võibolla Heina jaoks on tunduvad „läbipaistev linnajuhtimine“, „keskerakondliku parteiaparaadi ülalpidamise lõpetamine“, „parteipoliitilise linnalehe sulgemine“, „sundparteistamise lõpetamine“ ning „linnaelanikesse lugupidavalt suhtumine“ tõesti muinasjutuliste lubedustena? Staadionid, ennenägematud laululavad ja muud uhked ehitised lausa kahvatavad proua Ternovskaja lubaduste kõrval.      

Aga kogenud suhtekorraldajad ütlevad, et vale peab olema nii suur, et hakkad seda lõpuks ka ise uskuma. Siin tundub, et volikogu esimees on piinliku täpsusega näpuga juhendmaterjalides järge ajanud. Aga võtan endale julguse arvata, et poliitoponentide pihta valimatult tuld andes on paari lasuga ka omaenda saabaste õhuvahetust oluliselt parandanud. Värske õhk teeb jalgadele head. Küll ei paku umbsetes saabastes pikka aega laagerdunud sokid kaaskodanikele kõige meeldivamaid elamusi.

      

Aga ei hakka mina siin midagi väga pikalt järeldama või spekuleerima, las numbrid räägivad ise:

                                                       2009                      2013

Valijaid Keskerakonnal                 1278                        783 (- 495)

Valijaid R. Heinal                            147                          65 (- 82)

Valijaid H. Lootsmannil                    94                          16 (- 78)

Valijaid V. Fjodorovil                      120                          42 (- 78)

Ühe järelduse ma siiski Rein Heina arvamusloo "Loksalane on valiku teinud" valguses teen – tundub, et linnaelanike usaldusväärsus on volikogu esimehe silmis hakanud langema.  

Aga lõpetuseks üks anekdoot, mis antud looga illustreerimiseks mu meelest kenasti sobib – vaatavad tädid lapsevankris rõõmsalt kilkavat poisiklutti? Üks tädidest arvab, et näost näha, sellest saab poliitik. Millest sa seda järeldad, uurivad teised imestunult. No aga vaadake, püksid täis teinud, aga kui enesekindlalt rusikatega vehib! Vanematel poliitikutel tuleks aga meeles pidada seda, et kui oled juba kaelani sellesamuse sees, siis ei ole mõtet nina norgu lasta.