Maakoolide sulgemine on läbimõtlemata hariduspoliitika vili

Kirjutasin sellest, et õpetajate erakorraline 24-protsendine palgatõus oli poliitiliselt küll ilus valimiste-eelne manööver, kuid omavalitsustele oli see viimaseks piisaks, mis vallandas maakoolide sulgemislaine. Nii mitmedki omavalitsused on viimased aastad üritanud ots otsaga kokku tulla, kuid kooliõpetajate erakorraline palgatõus pani omavalitsused surve alla tõsta ka paljude teiste lastega töötavate töötajate - lasteaiaõpetajate, huvikoolide õpetajate ja treenerite, tugispetsialistide, lastekaitsespetsialistide ja paljude teiste töötasusid. Omavalitsused erinevalt riigist ei saa aga "miinusesse" minna ja kulutada saba vaid seda raha, mis eelarves on.  

Märgid majanduskeskkonna halvenemisest on tegelikult olnud õhus juba aastaid ning eelmistelt valitsustelt oleks eelkõige oodanud kainet mõtlemist ja riigimehelikke otsuseid. Juba 2021. aasta lõpus kutsus OECD Eesti valitsust kärpima planeeritust järsemalt rahalisi toetusi, et jahutada majandust ning vähendada inflatsioonisurvet. Selle asemel võttis ametist lahkuv Kaja Kallase valitsus ette poliitilise avantüüri ja tõstis muuhulgas kooliõpetajate palka erakorralised 24 protsenti, pannes sellega lumepalli veerema.

Toompeal on muidugi lihtsam, on võimalik võtta laenu, sest kõik teised riigid ju võtavad ka. Ja selle arvelt saab ka tõsta jooksvaid kulusid nagu palgad ja sotsiaaltoetused. Eriti veel kui valitsusvastutust kannavad vasakpoolsed erakonnad, keda eriti ei morjenda, kas raha üldse on kulude katmiseks. Omavalitsused seisavad aga silmitsi reaalsete kohustuste ja kuludega ning püsikuludeks ei anna neile laenu ükski pank. Miks peakski andma?

Omavalitsused on sundolukorras

Haridusvaldkonnas on selle kevade vaieldamatult kuumim teema väikekoolid ning koolivõrgu korrastamine. 1. aprilliks tuli omavalitsustel, kes järgmisest õppeaastast haridusvõrgus ümberkorraldusi teevad, sealhulgas soovivad koole või kooliastmeid sulgeda, oma plaanidest teavitada haridus- ja teadusministeeriumit. Õpilaste arv on viimastel aastatel drastiliselt vähenenud ja langustrend jätkub. See on aga paljud omavalitsused pannud olukorda, kus teha tuleb raskeid või veel raskemaid valikuid.

Juba aastaid on mitmed vallad olnud nõus kodulähedase kooli lahti hoidmise nimel tegema mööndusi hariduse kvaliteedis ja laste valikuvõimalustes. Järsult halvenenud finantsvõimekus on nad lõplikult seljaga vastu seina lükanud. Paljud vallad pole enam võimelised oma elanikele isegi elementaarseid teenuseid tagama, kohaliku elu arendamisest rääkimata. Paratamatult vaadatakse kokkuhoidu otsides pooltühjade koolimajade, raamatukogude ning rahvamajade poole.

Eriti kentsakana ja vastutustundetuna mõjub sellises olukorras sotsiaaldemokraatide juhi Lauri Läänemetsa üleskutse võtta koolivõrgu reformiga hoogu maha, et ehk on uus koalitsioon leiab lisaraha. Seda enam, et ka tema erakonnakaaslane Jevgeni Ossinovski tunnistas intervjuus, et uue koalitsiooni rahalised võimalused on tagasihoidlikud ning tuleb hakata optimeerima. Kui nüüd veel mõelda sotsiaaldemokraatide valimislubaduse peale tõsta miinimumpalk 1200 euroni, siis toob see kaasa täiendava hinnatõusu, töötuse kasvu ja seda eriti maapiirkondades.

Väikekoolide sulgemise tagant paistavad valitsuse kõrvad

See, et osad omavalitsused nii halba majanduslikku seisu on sattunud, ei ole ainult varasemate küsitavate juhtimisotsuste ega elanike arvu vähenemise tulemus.

"Ühelt poolt küll jagatakse lahkelt raha, kuid samal ajal pannakse omavalitsused surve alla muid kulusid kasvatada."

Märkimisväärne roll siin on ka Kaja Kallase eelmise valitsuse läbimõtlematu, et mitte öelda naiivse poliitika tulemus. Eriti puudutab see just haridusvaldkonda, mis neelab lõviosa omavalitsuste eelarvetest. Minu hinnangul on probleemi juured sotsiaaldemokraatlikus lähenemises, ühelt poolt küll jagatakse lahkelt raha, kuid samal ajal pannakse omavalitsused surve alla muid kulusid kasvatada.

Kooliõpetajate üle-eestiline erakorraline 24-protsendine palgatõus oli poliitiliselt küll ilus valimiste-eelne manööver, kuid sellest tekkiv lumepalliefekt ei saanud ju tulla üllatusena. Kas tõesti lootis otsi kokku tõmbav koalitsioon, et selline ennenägematu rahasüst ühte kitsasse valdkonda ei vea endaga automaatselt kaasa teisi gruppe, kellele peab palka maksma kohalik omavalitsus?

Lasteaedade ja huvikoolide õpetajad, lastekaitse- ja tugispetsialistid, sotsiaaltöötajad ja paljud teised. Ja kui sa tõstad vallavalitsuses juba haridus- ja sotsiaaltöö spetsialistide palka, siis kuidas sa ütled ei keskkonna-, planeerimise- ja finantsspetsialistide ootusele. Omavalitsused juhtisid tähelepanu sellele, et koheselt tekib surve teistelt ametnikelt ja selleks puudub eelarves raha.

Mõtlematu palgapoliitika survestab ka jõukamaid

Oleks riik kooliõpetajate puhul vastutustundlikult ning reaalseid võimalusi arvestades piirdunud 10-15-protsendise palgatõusuga, siis oleks ka ülejäänud avaliku sektori ootus olnud oluliselt tagasihoidlikum.

Poliitiliselt loodud surve on aga kaasa toonud selle, et omavalitsusüksuste tulemid vähenevad ning võimekus langeb päevadega. Ja hädas ei ole ainult väikesed omavalitsused. Ka muidu jõukad Harjumaa kuldse ringi omavalitsused otsivad aktiivselt kärpekohti ning on kriitilise pilguga ette võtnud lähiaastate investeeringud.

Möönan, et paljude koolide sulgemine ongi ratsionaalne otsus, mille omavalitsused on pärast põhjalikku kaalumist ette võtnud. Üle Eesti peab olema kättesaadav kvaliteetne ja valikuvõimalustega haridus ja paarikümne õpilasega kuueklassilises koolis ei ole objektiivselt võimalik õpilasele tagada mitmekülgseid võimalusi, isegi kui õnnestub leida kvalifitseeritud õpetaja.

Täiesti eraldi teema on veel see, et riik on õpetajate palgapoliitikale pannud päris ranged raamid ja koolipidajate võimalus töötasusid diferentseerida, on praktiliselt olematu. Sisuliselt tuleb õpetajale maksta ühesugust töötasu olenemata sellest, kas klassis on neli või 24 õpilast. Et kui ka kogukond otsustaks, et tahame oma väikest kooli pidada ja ka õpetaja oleks väikeklassi õpetamise eest nõus saama väiksemat töötasu kui riiklik miinimum, siis seadus seda ei võimalda.

Omavalitsustele tuleks anda suurem vabadus ja õigused oma rahakoti kasutamisel, sealhulgas haridusvaldkonnas. Senine hariduspoliitika on selle põhimõttega kardinaalses vastuolus, töötades kodulähedase hariduse säilimisele koguni vastu.

Arvamuslugu avaldatud ERR portaalis 12.04.2023 Maakoolide sulgemine on senise hariduspoliitika vili