Kirjutasin sellest, et õpetajate erakorraline 24-protsendine palgatõus oli poliitiliselt küll ilus valimiste-eelne manööver, kuid omavalitsustele oli see viimaseks piisaks, mis vallandas maakoolide sulgemislaine. Nii mitmedki omavalitsused on viimased aastad üritanud ots otsaga kokku tulla, kuid kooliõpetajate erakorraline palgatõus pani omavalitsused surve alla tõsta ka paljude teiste lastega töötavate töötajate - lasteaiaõpetajate, huvikoolide õpetajate ja treenerite, tugispetsialistide, lastekaitsespetsialistide ja paljude teiste töötasusid. Omavalitsused erinevalt riigist ei saa aga "miinusesse" minna ja kulutada saba vaid seda raha, mis eelarves on.
Märgid majanduskeskkonna
halvenemisest on tegelikult olnud õhus juba aastaid ning eelmistelt
valitsustelt oleks eelkõige oodanud kainet mõtlemist ja riigimehelikke
otsuseid. Juba 2021. aasta lõpus kutsus OECD Eesti valitsust kärpima
planeeritust järsemalt rahalisi toetusi, et jahutada majandust ning vähendada
inflatsioonisurvet. Selle asemel võttis ametist lahkuv Kaja Kallase valitsus
ette poliitilise avantüüri ja tõstis muuhulgas kooliõpetajate palka
erakorralised 24 protsenti, pannes sellega lumepalli veerema.
Toompeal on muidugi lihtsam, on võimalik
võtta laenu, sest kõik teised riigid ju võtavad ka. Ja selle arvelt saab ka
tõsta jooksvaid kulusid nagu palgad ja sotsiaaltoetused. Eriti veel kui
valitsusvastutust kannavad vasakpoolsed erakonnad, keda eriti ei morjenda, kas
raha üldse on kulude katmiseks. Omavalitsused seisavad aga silmitsi reaalsete
kohustuste ja kuludega ning püsikuludeks ei anna neile laenu ükski pank. Miks
peakski andma?
Omavalitsused on sundolukorras
Haridusvaldkonnas on selle kevade
vaieldamatult kuumim teema väikekoolid ning koolivõrgu korrastamine. 1.
aprilliks tuli omavalitsustel, kes järgmisest õppeaastast haridusvõrgus
ümberkorraldusi teevad, sealhulgas soovivad koole või kooliastmeid sulgeda, oma
plaanidest teavitada haridus- ja teadusministeeriumit. Õpilaste arv on
viimastel aastatel drastiliselt vähenenud ja langustrend jätkub. See on aga
paljud omavalitsused pannud olukorda, kus teha tuleb raskeid või veel raskemaid
valikuid.
Juba aastaid on mitmed vallad olnud
nõus kodulähedase kooli lahti hoidmise nimel tegema mööndusi hariduse
kvaliteedis ja laste valikuvõimalustes. Järsult halvenenud finantsvõimekus on
nad lõplikult seljaga vastu seina lükanud. Paljud vallad pole enam võimelised
oma elanikele isegi elementaarseid teenuseid tagama, kohaliku elu arendamisest
rääkimata. Paratamatult vaadatakse kokkuhoidu otsides pooltühjade koolimajade,
raamatukogude ning rahvamajade poole.
Eriti kentsakana ja
vastutustundetuna mõjub sellises olukorras sotsiaaldemokraatide juhi Lauri
Läänemetsa üleskutse võtta koolivõrgu reformiga hoogu maha, et ehk on uus
koalitsioon leiab lisaraha. Seda enam, et ka tema erakonnakaaslane Jevgeni
Ossinovski tunnistas intervjuus, et uue koalitsiooni rahalised võimalused on
tagasihoidlikud ning tuleb hakata optimeerima. Kui nüüd veel mõelda
sotsiaaldemokraatide valimislubaduse peale tõsta miinimumpalk 1200 euroni, siis
toob see kaasa täiendava hinnatõusu, töötuse kasvu ja seda eriti
maapiirkondades.
Väikekoolide sulgemise tagant
paistavad valitsuse kõrvad
See, et osad omavalitsused nii
halba majanduslikku seisu on sattunud, ei ole ainult varasemate küsitavate
juhtimisotsuste ega elanike arvu vähenemise tulemus.
"Ühelt
poolt küll jagatakse lahkelt raha, kuid samal ajal pannakse omavalitsused surve
alla muid kulusid kasvatada."
Märkimisväärne roll siin on ka Kaja
Kallase eelmise valitsuse läbimõtlematu, et mitte öelda naiivse poliitika
tulemus. Eriti puudutab see just haridusvaldkonda, mis neelab lõviosa
omavalitsuste eelarvetest. Minu hinnangul on probleemi juured
sotsiaaldemokraatlikus lähenemises, ühelt poolt küll jagatakse lahkelt raha,
kuid samal ajal pannakse omavalitsused surve alla muid kulusid kasvatada.
Kooliõpetajate üle-eestiline
erakorraline 24-protsendine palgatõus oli poliitiliselt küll ilus
valimiste-eelne manööver, kuid sellest tekkiv lumepalliefekt ei saanud ju tulla
üllatusena. Kas tõesti lootis otsi kokku tõmbav koalitsioon, et selline
ennenägematu rahasüst ühte kitsasse valdkonda ei vea endaga automaatselt kaasa
teisi gruppe, kellele peab palka maksma kohalik omavalitsus?
Lasteaedade ja huvikoolide
õpetajad, lastekaitse- ja tugispetsialistid, sotsiaaltöötajad ja paljud teised.
Ja kui sa tõstad vallavalitsuses juba haridus- ja sotsiaaltöö spetsialistide
palka, siis kuidas sa ütled ei keskkonna-, planeerimise- ja
finantsspetsialistide ootusele. Omavalitsused juhtisid tähelepanu sellele, et
koheselt tekib surve teistelt ametnikelt ja selleks puudub eelarves raha.
Mõtlematu palgapoliitika survestab
ka jõukamaid
Oleks riik kooliõpetajate puhul
vastutustundlikult ning reaalseid võimalusi arvestades piirdunud
10-15-protsendise palgatõusuga, siis oleks ka ülejäänud avaliku sektori ootus
olnud oluliselt tagasihoidlikum.
Poliitiliselt loodud surve on aga
kaasa toonud selle, et omavalitsusüksuste tulemid vähenevad ning võimekus
langeb päevadega. Ja hädas ei ole ainult väikesed omavalitsused. Ka muidu
jõukad Harjumaa kuldse ringi omavalitsused otsivad aktiivselt kärpekohti ning
on kriitilise pilguga ette võtnud lähiaastate investeeringud.
Möönan, et paljude koolide
sulgemine ongi ratsionaalne otsus, mille omavalitsused on pärast põhjalikku
kaalumist ette võtnud. Üle Eesti peab olema kättesaadav kvaliteetne ja
valikuvõimalustega haridus ja paarikümne õpilasega kuueklassilises koolis ei
ole objektiivselt võimalik õpilasele tagada mitmekülgseid võimalusi, isegi kui õnnestub
leida kvalifitseeritud õpetaja.
Täiesti eraldi teema on veel see,
et riik on õpetajate palgapoliitikale pannud päris ranged raamid ja
koolipidajate võimalus töötasusid diferentseerida, on praktiliselt olematu.
Sisuliselt tuleb õpetajale maksta ühesugust töötasu olenemata sellest, kas
klassis on neli või 24 õpilast. Et kui ka kogukond otsustaks, et tahame oma
väikest kooli pidada ja ka õpetaja oleks väikeklassi õpetamise eest nõus saama
väiksemat töötasu kui riiklik miinimum, siis seadus seda ei võimalda.
Omavalitsustele tuleks anda suurem
vabadus ja õigused oma rahakoti kasutamisel, sealhulgas haridusvaldkonnas.
Senine hariduspoliitika on selle põhimõttega kardinaalses vastuolus, töötades
kodulähedase hariduse säilimisele koguni vastu.
Arvamuslugu avaldatud ERR portaalis 12.04.2023 Maakoolide sulgemine on senise hariduspoliitika vili
No comments:
Post a Comment