Pärast mind tulgu või veeuputus (Loksa moodi)!

Pärast mind tulgu või veeuputus?!?

Seisab ilus linn mere kaldal, Loksa on tema nimi. Või noh, linnaks on seda 3200 elanikuga asulat ehk veidi palju nimetada. Idanaabrid kutsuvad sellist moodustist posjolok gorodskovo tipa. Igatahes ajalugu on mu kodulinnal väärikas – esmamainimine Kuusalu kirikuraamatus olla aset leidnud juba 17 sajandi alguses. Suurepärane asukoht ning tormiline areng tipnes ligi 400 aastat hiljem sellega, et Loksa võis uhkustada korraliku laevatehasega, kus valmistatud kõrgekvaliteetsed metallijupid sõidavad siiani Maerski nime all mööda maailmameresid. Oli tööd, oli raha ja ka linnal läks päris hästi.   

Kui aga ratsionaalselt kalkuleerivad taanlased keerulises majanduskliimas Eestimaa tolmu jalgadelt pühkisid oli kohalikul võimuladvikul raske sellega leppida, et tulumaksu alalaekumisest ja muidu üle jõu elamisest on linnakassa sisuliselt tühi ja maksejõuetus juba alaline. Ega nad seda siiani tunnistada ei taha ning halva mängu juures püütakse jätkuvalt teha head nägu. Siin tuleb meelde üks vana anekdoot, kuidas tädid vaatavad vankris ühte pooleaastast poissi ning üks lubab arvata, et sellest tuleb poliitik. Miks? No aga vaadake, endal on püksid täis ja hais üle pea, kuid kui enesekindlalt ja rõõmsalt rusikatega vehib ja head nägu teeb!

Ma hea meelega ei laskuks sellesse kategooriasse nagu emotsionaalsemad loksalased, kes linna esipaari võrdlevad Putini-Medvedevi duoga, kes vastavalt vajadusele ametiposte vahetavad. Ei puutu suurt asjasse, aga iseloomustab ilmekalt olukorda kohapeal. Aga eelmisel aastal käis see kuidagi väga vaikselt läbi, et Loksa linn on võtnud laenupuhkust. Täpselt ei mäleta enam seda otsust, kuid lepingu järgi jäeti aastas tagasi maksmata umbes 1,3 miljonit krooni. Volikogus kinnitati, et see on ajutine, seoses kiire vajadusega teha investeeringuid. Oli ilus jutt, uskuda ei tahtnud, kuid püüdsin aru saada. Ka sellest püüdsin aru saada, et kokku hoitavast osast läks märkimisväärne summa linnalehe väljaandmisele ja kultuuriürituste korraldamisele.

Veeuputus.

Siinkohal ei pidanud aga vanasõna, et „aastad ei ole vennad“ paraku paika.  26 aprillil kogunenud Loksa Linnavolikogu kiitis linnavalitsuse ettepanekul heaks laenulepingu ja lisakokkulepete sõlmimise. Pikk ja igav jutt, kuid kõige olulisem punkt oli 12-kuulise maksepuhkuse kehtestamine. Same shit, different year, ütlevad jänkid. Jälle üks korralik summa, millega valimiseelsel aastal trumme põristada ja rakette lasta. Veelgi enam, Loksa linn üritab juba aastaid kinnisvara võõrandada. Mis vähegi müüa kannatab, see on kodulehel üleval ja aasta aastalt sulavad huviliste puuduses paraku ka hinnad. Kuidagi naeruväärne on lugeda Loksa linna veebilehelt rasvaselt punasega kuulutust, et nüüd kinnisvaral „UUED SOODSAD HINNAD!“ Loksa linna rahvuslik rikkus on pandud nagu linnalaadale müügile, kus puulusikad, poola riidehilbud ning suhkruvatt soodsa hinna eest omanikku vahetab. Arusaadav, et rahahäda on nii suur ja oma näo päästmiseks ollakse nõus ka kommihinna eest kinnistuid võõrandama. 

Pikalt nii muidugi majandada ei saa, kuid ega praegused linnajuhid väga pikalt ette ei vaata. Ei teagi ju, kaua kavatsetakse munitsipaalpoliitikat Loksal viljeleda. Mulle tundub küll sedapsi, et nii kaua kui veel on mida müüa kõike ning on võimalus nii vähe kui võimalik arveid maksta – nii kaua valitseme. Küll järeltulevad põlved selle keedetud supi kuidagi ära helbivad, mille kokku keerasime. Linnajuhtidele pikka iga!