Eelneva illustreerimiseks ka paar mõtlemapanevat arvu portaali Haridussilm statistikast. Nendes maakondades, kus haridustaristut oli õpilase kohta alla Eesti keskmise, maksti 2021. aastal õpetajale töötasu keskmiselt 1658 eurot kuus. Nendes maakondades, kus ruutmeetreid üle Eesti keskmise, jäi õpetaja keskmine sissetulek 1530 euro kanti.
Väga selge korrelatsioon, mis süvendab veelgi hariduslikku ebavõrdsust. Arvestades rahvastikutrende erinevates maakondades, siis eelolevatel aastatel see vahe kasvab veel. Täiendav palgaraha umbes kümme protsenti.
Õpilasi jääb õpetaja kohta üha vähemaks
Ebamõistliku ruumikasutusega kaasneb otseselt ka õpilaste arvu langus ühe õpetaja kohta. Olukorras, kus ka väiksemates koolides tuleb tagada õppekava täitmine, on tõsiseid probleeme kvalifitseeritud õpetajate leidmisega. Ja kui õpetaja leitaksegi, siis mõistlikku erialast koormust on ühes koolis võimatu pakkuda.
Viimase kümmekonna aasta jooksul on Eesti üldhariduskoolide õpetajate arv kasvanud umbes 2000 võrra. Samal ajal on õpilaste suhtarv õpetaja kohta pidevalt langenud. Eestis on viimastel aastatel olnud keskmiselt üheksa-kümme õpilast ühe õpetaja kohta.
Jah, kuuleme küll õigustusi, et mida vähem õpilasi õpetaja kohta, seda rohkem saab õpilane tähelepanu ja haridus parem. Paraku näitab praktika, et suuremates koolides on noorte üldine ja sotsiaalne areng ning edasijõudmine õppetöös keskmisest kõrgem.
Kuivõrd meile meeldib ennast ikka ja jälle põhjanaabritega võrrelda, siis Soome üldhariduskoolides on ühe õpetaja kohta keskmiselt 13-14 õpilast. Kas Soome haridus on selle võrra halvem? Kindlasti mitte. Pigem peaks me endilt ausalt küsima, et miks meie siis hakkama ei saa?
Selle lihtsa võrdluse näitel on jutt sellest, et Eestis on puudu tuhandeid õpetajad, vastutustundetu.
Mõistliku koolivõrgu ja õppekorralduse korral ei räägiks me mitte õpetajate puudusest, vaid sellest, et võrreldes praeguse pildiga peaksid õpetamisega jätkama 80 protsenti tugevamatest õpetajatest ja nende palka saaks täiendavalt tõsta 20 protsenti.
Haridustöötajate töötasu peab olema prioriteet ka tegudes
Rahvusvahelistes võrdlustes tuuakse Eestit arenenud riikidele eeskujuks. Meie hariduskulud moodustavad 6,6 protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust, mis on üks Euroopa kõrgemaid. Seega on kummaline kuulata üha häälekamat pahameelt, et ainus viis õpetajate palga tõstmiseks on lisaraha. Haridusvõrgu ja koolikorralduse kõrval on oluline jälgida ka seda, et õpetaja töötasu ei oleks hariduskulude prioriteet ainult sõnades.
Teatavasti ei maksa riik õpetajatele palka, vaid eraldab koolipidajatele palkade maksmiseks toetust. See, milliseks kujuneb lõplikult õpetaja palk, sõltub eelkõige koolipidajatest ehk omavalitsustest. Sellest, kui mõistlik koolikorraldus ja kas vald või linn ka oma eelarvest täiendavalt õpetajate töötasudesse panustab.
Haridussilm näitab, et on mitmeid omavalitsusi, mis panustavad lisaks riigi toetusele igas kuus õpetaja kohta täiendavalt sadu eurosid.
Paraku leiame ka omavalitsusi, kus õpetajateni ei jõua täies ulatuses isegi riigi palgatoetus.
Näiteks Saue vald panustas 2021. aastal õpetaja kohta täiendavalt ligi 400 eurot kuus, mis tegi Saue valla kooliõpetaja keskmiseks töötasuks 1900 kuus. Tallinn oma eelarvest täiendavalt väga ei panustanud ja keskmine õpetaja keskmine palk oli pealinnas veidi üle 1700 euro. Aga Harjumaal on ka omavalitsusi, kus õpetaja reaalne töötasu oli veidi üle 1500 euro.
Kui prioriteet on tasuta teenused ja laiapõhjalised universaalsed toetused, siis polegi imestada, et õpetajale väärilise töötasu maksmiseks napib vahendeid. Praktika näitab, et tublimad omavalitsused lisavad riigitoetusele kuni 20 protsenti.
Erasektoris ei nähta jätkuvalt partnerit
Üks valus koht on koostöö erasektoriga. Väga paljudes valdkondades on erasektor tõestanud end parema peremehe ja vastutustundlikuma majandajana. On mitmeid positiivseid näiteid, kus omavalitsused on ka haridusvaldkonnas ostnud erasektorilt sisse teenuseid ja kulud on märkimisväärselt vähenenud.
Üks tüüpiline näide on lasteasutuste toitlustamine, kus oma köögid, kokad ja tooraine soetamine on asendatud professionaalse ettevõttega ning kulud on langenud kuni kaks korda. Pole ka võõras olukord, kus vallavanem isiklikult tegeleb "tööd koju" viiva koolikokaga.
Teine viimasel ajal palju kõneainet tekitanud valdkond on eralasteaiad, mis on mitmel omavalitsusel väga vajalikud partnerid lastehoiuteenuse paindlikul tagamisel. Seadus paraku ei keskendu niivõrd teenuse sisule vaid lasteasutuse omandivormile, kuigi senine praktika on näidanud, et teenuse tegevuskulud era- ja munitsipaallasteaedades praktiliselt ei erine.
Konks on aga selles, et lapsele erahoius või -lasteaias koha pakkumine eeldab lapsevanema nõusolekut ning üha jõulisemalt nõutakse oma lapsele kohta just valla lasteaias.
Oleme korduvalt teinud ministeeriumile ettepanekuid seadusandluse ühtlustamiseks, kuid seni tulutult.
Finantsilises mõttes on omavalitsused pandud aga suure surve alla, kus uute lasteaedade ehitamiseks tuleb hakata täiendavalt suuri summasid "betooni" investeerima. Viimaste ehitushangete tulemuste valguses maksab ühele lapsele lasteaiakoha loomine suurusjärgu 40 000-45 000 eurot ehk ligi miljon eurot ühe rühma kohta.
Erasektorilt vastavalt jooksvale nõudlusele teenust ostes vabaneks omavalitsus kohustusest n-ö betooni investeerida. Samuti kaoks mure, mida teha haldamist ja kütmist vajava kinnisvaraga paarikümne aasta pärast kui lasteaiakohtade vajadus peaks vähenema. Lihtne arvutus näitab, et uue kuuerühmalise lasteaia rajamiskulud on suurusjärgus 250 lasteaiaõpetaja aastapalk.
Hea hariduse võti on koolide kvaliteetses juhtimises
Kvaliteetse hariduse debatid algavad ja lõppevad tavaliselt õpetajate ja nende töötasu ümber. Ebaõiglaselt vähe räägime aga koolijuhtidest, kelle käes on tegelikult kõige suurem võim koolikultuuri positiivses suunas mõjutada. Haridusminister on korduvalt öelnud, et ministeerium peaks võtma suurema rolli koolijuhtide hindamisel ja kontrollimisel ning vajadusel ka kooli juhtimisse sekkumisel.
Minu meelest on koolide juhtimiskvaliteedi tõstmist alustatud valest otsast. Selleks, et koolijuht saaks tippjuhina oma ülesandeid täita, peavad talle olema tagatud ka tippjuhile väärilised sotsiaalsed garantiid ning õigus iseseisvalt teha asutust puudutavaid juhtimisotsuseid. Kui õpetajate palgatoetus kasvab järgmisel aastal muljetavaldavad 23,9 protsenti, on koolijuhid sellega võrreldes vaeslapse rollis.
Ministeerium eraldab koolidele juhtimiskuludeks 92 eurot ühe õpilase kohta aastas. See tähendab, et näiteks viiesaja õpilasega koolile on ministeerium rahastamismudelis juhtimiskuludeks ette näinud 46 000 eurot aastas. Kui see summa direktori ja õppealajuhataja vahel ära jagada, tähendaks see keskmiselt umbes 1420 euro suurust brutopalka.
Juba praegu ületavad paljudes väiksemates ja keskmistes koolides õpetajate sissetulekud juhtide oma. Uue palgamudeliga kasvavad need käärid veel rohkem. Mis juhtimiskvaliteedi tõstmise plaanist ministeerium üldse räägib?
Teine nõrk koht juhtimise kvaliteedi tõstmisel on see, et ministeerium ei näe direktorit iseseisva ja vastutust kandva juhina, vaid pigem "peaõpetajana" ja ministeeriumi poliitika elluviijana.
Ka ministeeriumi retoorika on pahatihti olnud selline, et õpetajad on kõik eranditult tublid, kuid on väga palju ebapädevaid koolijuhte, kelle tegevus tuleb kõrgemal tasemel luubi alla võtta. Seda iseloomustab ilmekalt ka fakt, et ministeerium on koolidele palgakorralduse mudeliga juhtide käed üpris kõvasti sidunud.
Direktori võimalus vastavalt tööpanusele rahaliselt eristada alustavat õpetajat ning silmapaistvat kogenud metoodikut on praktiliselt olematu.
Õpetaja miinimumpalk tõuseb järgmisel aastal erakorraliselt, lõtk aga kulub suures osas klassijuhatamise tasule, kuid direktori vabad vahendid jäävad veelgi tagasihoidlikumaks.
Neid kohti, kus Eesti haridussüsteem ei ole ajaga kaasas käinud, on tegelikult teisigi. Aga juba need mõned näited ilmestavad hästi, kui palju on meil süsteemis tegelikult vabasid ressursse, mida me ei kasuta otstarbekalt ja vastutustundlikult. Seega on Eesti kasvava eelarvedefitsiidi valguses viimane aeg enne lähenevaid riigikogu valimisi alustada debatti, millist üldharidussüsteemi me oleme võimelised ja peaksime üleval pidama.
Arvamuslugu on avaldatud ERR portaalis 22.10.2022. Link arvamusloole:
