Õpetajate töötüli on Eestis hetkel kõige kuumem teema. Käisime koos õpetaja ja Tartu piirkonna juhi Liina Maurer külas Parempoolsed podcastis ning rääkisime palgatülist ja haridusest tervikuna. Minu viis mõtet neile, kel pole mahti kogu podcasti kuulata. 

1. Õpetajate pahameel olukorraga on igati õigustatud. Erakonnad peavad aru saama, et valimiste eel valetamisel ja katteta lubaduste jagamisel on tagajärjed. Parempoolsed olid Riigikogu valimiskampaanias ainus erakond, kes proovis tähelepanu juhtide sellele, et lahketele lubadustele puudub riigieelarves reaalne kate.

2. Väga palju saab õpetajate olukorra parandamiseks teha iga kohalik omavalitsus. Toetades neid sisuliselt, korrastades haridusvõrku ning panustades oma eelarvest hariduskuludele täiendavalt juurde. Aga ka omavalitsuste eelarvetel on piirid, sest lisaks kooliõpetajatele tuleb palgaraha leida tugispetsialistidele, lasteaia- ja huvikoolide õpetajatele ning paljudele teistele hädavajalike spetsialistidele.

3. Nii mõneski omavalitsus pole õpetaja madala palga põhjuseks mitte riigi väike toetus, vaid see, et haridus pole prioriteet. Eestis on omavalitsusi, kes maksavad iga kuu riigi palgatoetusele lisaks mitusada eurot. Kuid on ka omavalitsusi, kus isegi riigi palgatoetus ei jõua täiel määral õpetajateni. Ehk oleks seal õiglasem hoopis streikida kohaliku valla- või linnavalitsuse ees?

4. Õpetajatel puudub arenguperspektiiv. Haridustöötajate Liidu peamine nõue on tõsta miinimumpalka. Väga kõrge miinimum tähendab seda, et koolijuhil väheneb diferentseerimisfond, mille arvelt saaks kogenud ja tugevamatele õpetajatele maksta kõrgemat tasu. Aga just koolijuht peaks saama hinnata õpetaja tööd ja õiglaselt tasustada, mitte vallavanem või minister.

5. Isiklikult olen väga mures, et haridusministeerium väärtustab kvaliteetset koolijuhtimist vaid sõnades, mitte tegudes. Aga just tugevast, targast ja toetavast juhist saab alguse hea kool. Paraku riigieelarvest omavalitsustele eraldatav koolide juhtimiskulude toetus on püsinud muutumatuna juba aastast 2016. Kui me oma juhte ei usalda ja toeta, siis ei saa me ka kvaliteetset koolijuhtimist.

Seakari, aga mitte Tallinna raad ehk pealinna õpetajate palkadest numbrites

Tänaseks on selge, et 22. jaanuaril alustavad kooliõpetajad streiki. See, kas ja milliste koolide õpetajad ning kui kaua kavatsevad streikida, saab lõplikult selgeks alles järgmise aasta alguses. Väga palju sõltub loomulikult sellest, kui hästi konkreetne vald või linn oma õpetajaid väärtustab ning lisaks riigi palgatoetusele täiendavalt oma eelarvest juurde maksab.   

Streikimise puhul kehtib üldine põhimõte, et töötasu makstakse tehtud töö eest. Kui õpetaja on otsustanud streikida, siis selle aja eest tal õigust töötasu saada ei ole. Tõsi, ametiühingu liikmetel on õrn lootus saada tasu streigifondist, kuid kuna paljud õpetajaid ametiühingusse ei kuulu ja streigifond on tõenäoliselt väga tagasihoidlik, siis sellele lootma jääda ei saa.   

Seakari, aga mitte Tallinna raad. Allikas: Eesti Filmi Andmebaas

Tallinnas võiks kooliõpetaja palk juba täna olla 2600 eurot

Juba täna on mitmed omavalitsused teada andnud, et kui nende koolide õpetajad kavatsevad streikida, siis töötasu selle aja eest ei maksta. Aga on ka vastupidiseid näiteid. Eesti suurim koolipidaja ehk Tallinna meer Mihhail Kõlvart on teatanud, et pealinn toetab õpetajaid nende protestis ning maksab streigi ajal palka edasi. Arvestades Tallinna enda haridusasutuste palgapoliitikat, on mitte ainult hämmastav vaid äärmiselt silmakirjalik. 

Tallinn on teatavasti Eesti suurim koolipidaja. Haridussilm.ee andmetel on Eestis kokku 11802 õpetaja ametikohta, kellest omakorda 3166 on Tallinna linna palgal. Ehk sisuliselt iga neljas Eesti õpetaja töötab pealinnas. Kui ainuüksi riiklik palgatoetus võimaldaks Tallinnas kooliõpetajale maksta 2285 euro suurust keskmist töötasu, siis tegelik keskmine palk on käesoleva aasta kolmanda kvartali seisuga 2215 eurot. Ehk otsesõnu öeldes jätab Tallinna linn isegi riiklikust palgatoetusest iga õpetaja kohta välja maksmata 70 eurot kuus. 

Silmad on nii sõbralikud sõbralikud. Allikas: Facebook. 

Haridus ei ole Tallinnas prioriteet

Vaatamata sellele, et riiklik palgatoetus lubaks Tallinnal maksta oma õpetajatele Eesti kõrgeimat palka, ollakse Harjumaa omavalitsuste võrdluses alles häbiväärsel kaheksandal kohal. Tallinna õpetajatest teenivad rohkem Harku, Jõelähtme, Kose, Saku ja Saue valdade ning Keila ja Maardu linnade õpetajad. Tallinnaga sisuliselt võrdsel pulgal on Rae ja Viimsi vallad.  

Palgauuringud näitavad, et Tallinnas on õpetajate palk kõike muud kui prioriteet. Kui Tallinn ei maksa õpetajatele edasi isegi riigi palgatoetust, panustavad paljud vallad oma eelarvest väga jõuliselt õpetajate palkadele juurde. Vähemalt kuus Harjumaa omavalitsust maksavad oma eelarvest iga õpetaja kohta kuus juurde rohkem kui 200 eurot. Enim maksavad riigitoetusele lisaks Viimsi ja Rae vald, vastavalt 391 ning 361 eurot kuus.

Need numbrid näitavad ilmekalt Kõlvarti tegelikku suhtumist haridusse ning õpetajatesse - linnavõimu prioriteet on vaatamata ilusatele sõnadele hoopis kuskil mujal. On see siis tasuta ühistransport või muud sotsiaaltoetused, ei ole isegi oluline. Kui Tallinn Eesti ühe jõukama omavalitsusena panustaks kooliõpetajate palkadesse samaväärselt Harjumaa tublimate omavalitsustega, teeniks keskmine pealinna õpetaja juba täna 2600 euro suurust kuupalka.

Ehk kui keegi üldse võiks riigile õpetajate madalate palkade pärast etteheiteid teha, siis Mihhail Kõlvart peaks küll selles järjekorras viimane olema. Ja kui Eesti Haridustöötajate Liit eesotsas Reemo Voltriga sooviks päriselt õpetajate väärtustamise eest seista, siis tuleks seda teha Tallinna linnavalitsuse ees.     

Pealkiri, mida ei olnud ehk hakkame õpetajaid positiivselt diskrimineerima!

Eessõna: 

Laupäeva õhtul avaldas Päevalehes minu nädal varem saadetud arvamusloo, kus kirjutasin arvamusloo õpetajate töötasudest ja nende konkurentsivõimest üle Eesti. Võtsin aluseks Statistikaameti ja Haridussilm.ee statistika ning Arenguseire Keskuse ja ettevõtte Figure Baltic Advisory uuringute tulemused. Nendele andmetele tuginedes järeldasin, et kõige alamakstumad erinevaid numbreid kõrvutades on Harjumaa ja Tartu õpetajad. Sealt sündis ka ettepanek, et teatud piirkondade ning suurema koormusega töötavaid õpetajaid tuleks positiivselt diskrimineerima hakata. Jah, Harjumaa ja Tartu palgad on aboluutnumbrites küll keskmisest kõrgemad, kuid mis nende numbrite taga tegelikult on? See on tõsine mõttekoht.  

Võimalik et sooviga klikke püüda, muutis Päevaleht arvamusloo pealkirja "Andres Kaarmann: tõstkem vaid Tallinna ja Tartu õpetajate palku, maal on nad niigi rikkurid". Ei ole midagi sellist öelnud. Kuna arvamuslugu ise on maksumüüri taga, siis sisusse süvenemata on see omajagu elevust ja pahameelt on tekitanud.  Palusin kohe nädalavahetusel pealkirja korrigeerida, kuid seda tehtud ei ole. Just sellel põhjusel avaldan oma blogis lehele saadetud arvamuse muutmata kujul. Lisan vaid  ühe informatiivse võrdleva tabeli avalikult kättesaadavatest andmetest.  

***

Hakkame õpetajaid diskrimineerima! Positiivselt!

Positiivse diskrimineerimise (inglise keeles positive discrimination) all mõistetakse teadupärast erimeetmete rakendamist, mille kaudu toetakse inimeste gruppe või piirkondasid, mis teistega võrreldes halvemas olukorras. Arvamuslugu ajendas mind kirjutama Päevalehes ilmunud lugu „Pealinna õpetajate saatus: pank ei võta nii niru palgaga jutulegi“. 

Tegemist oli kokkuvõttega Arenguseire Keskuse raportist, mis käsitles hariduse, peamiselt aga õpetajaameti, koormuse ja palgatemaatika väljakutseid laiemalt. Tean juba ette, et õpetajate töötasude diferentseerimine olenevalt maakonnast ja õpilaste arvust tekitab vastakaid reaktsioone, aga oleme ausad, õpetaja ja õpetaja töö võivad erineda väga drastiliselt. Tänast riigi palgapoliitikat võiks iseloomustada rohkem nii, et palka makstakse õpetajaks olemise, mitte õpetamise eest.     

Elamisväärsel sissetulekul üle Eesti on suured „käärid“

Hiljuti avaldas uuringufirma Figure Baltic Advisory uuringu, mille kohaselt üksi elava inimese elamisväärne palk Tallinnas on 1614 eurot ning mujal Eestis 1347 eurot. Pereinimese jaoks on elamisväärne palk pealinnas aga 2269 eurot ning mujal 1923 eurot. Ehk see näitab ilmekalt, kui suured on Eestis „käärid“, et inimväärselt toime tulla.

Õpetaja miinimumpalk üle kogu Eesti on aga võrdselt 1749 eurot. Seda palka tuleb maksta nii kvalifikatsioonita õpetajale kui kogemustega meisterõpetajale. Aga pole keeruline järeldada, et just Tallinna ja Harjumaa õpetajad on kõige ebavõrdsemas seisus võrreldes ülejäänud Eestiga. Statistikaameti II kvartalid andmed näitavad, et maakondadest olid kõige madalamad keskmised sissetulekud Valgamaal (1390 eurot), Hiiumaal (1404 eurot) ja Saaremaal (1420 eurot). Ehk nendes maakondades moodustas kooliõpetaja miinimumpalk umbes 125 protsenti maakonna keskmisest. Kui Harjumaa ja Tartumaa välja arvata, siis kõigis ülejäänud maakondades jäi keskmine palk alla 1600 euro.

Harjumaal oli Statistikaameti andmetel keskmine palk II kvartalis 2093 eurot. Õpetaja miinimumpalk moodustab sellest kõigest 84 protsenti. Ja kui keskmisi sissetulekuid võrrelda Figure Baltic Advisory pakutud elamisväärse palgaga, siis on ka selles rehkenduses just Tallinna ja Harjumaa õpetajad selgelt alamakstud.

„Käärid“ on ka koormuses ja töö mahus

Haridussilm.ee andmed näitavad seda, et Harjumaa ja Tallinna õpetajate töötasud on keskmiselt märkimisväärselt kõrgemad kui mujal Eestist. Õpetaja palk erineb omavalitsustes kohati kuni 600-700 eurot. See vahe tuleb lisaks korrastatud koolivõrgule ka õpetaja suuremast koormusest, õpilaste keskmisest arvust klassikomplekti kohta ning õpetaja-õpilase suhtarvust.

Tallinnas ei ole mingi probleem ühte klassi panna 30 ja rohkem õpilast. Nii lihtsalt on. Keskmised näitajad loomulikult nii kõrged ei ole, kuid mitmetes Harjumaa omavalitsustes on põhikoolis klassikomplekti keskmine täituvus tavaklassis 22 ja rohkem. Samas leiame ka Harjumaalt omavalitsusi, kus keskmiselt klassis 10 õpilast. Üle Eesti leiame ka koole, kus keskmiselt klassis 5-6 õpilast. Ja me ei räägi erivajadustega lastele mõeldud väikeklassidest, vaid tavaklassidest.      

Suured erinevused on ka selles kui palju on omavalitsuses või koolis ühe õpetaja kohta õpilasi. Ehk ka see näitab kaudselt seda kui palju on õpetajal tööd. Seda kõike aga riiklik palgatoetus ei arvesta või kui, siis väga vähesel määral.

Tallinnas pole õpetaja jätkuvalt prioriteet  

Üleriigilist õpetajate keskmist mõjutab kõige olulisemalt Tallinn, sest iga neljas õpetaja ametikoht saab palka pealinna eelarvest. Haridussilm.ee viimaste aastate andmeid näitavad juba aastaid, et vaatamata finantsilisele võimekusele on Tallinn väga kehv oma eelarvest õpetajatele lisaraha leidmisel. Ja seda kõike vaatamata sellele, et koolivõrk on tihe ning klassikomplektide keskmised täituvused Eesti ühed kõrgemad. 

Viimaste aastate andmed näitavad ka seda, et kui paljud Harjumaa omavalitsused maksavad igas kuus oma õpetajatele keskmiselt juurde 300, 400 ja isegi 500 eurot, siis Tallinn peale riigitoetuse suurt midagi juurde ei pane. Arvestuslikult peaks riigitoetusest Tallinn suutma maksta Eestis kõige kõrgemat palka. Kui Tallinn maksaks oma eelarvest õpetajatele juurde samas suurusjärgus Harjumaa tublimate omavalitsustega, võiks pealinna õpetaja keskmine töötasu juba sellel aastal olla 2500-2600 eurot. Prioriteetide küsimus.

Õpetaja palk peaks rohkem arvestama piirkondlike eripäradega

Ühtse riikliku miinimumi asemel tuleks palgakorralduses senisest rohkem arvestada piirkondlike eripäradega ning võimalusega iga õpetaja panust hinnata. Täna ei saa riigile kuidagi ette heita vähest panust regionaalpoliitikas, kes on maakoolis väikese koormusega töötava õpetaja tõstnud samale pulgale kohati kaks korda rohkem suuremas koolis töötava õpetajaga. See omakorda on viinud tegelikult selleni, et vaatamata keskmisest kõrgematele palganumbritele on kõige halvemas seisus just Harjumaa õpetajad. Ka Tartumaal pole väga põhjust uhkust tunda. Mujal Eestis on nii õpetaja miinimum- kui ka keskmine palk, arvestades maakonna keskmist ning elamisväärseks eluks vajalikku sissetulekut, täiesti konkurentsivõimeline.    

Seega, miinimumpalga tõstmisega tegelemise asemel tuleks muuta mõttemalle ja hakata õpetajat tasustama tema töö, mitte õpetajaks olemise eest. Selline vasakpoolne mõtteviis, et tööd teeb igaüks nii nagu jaksab, aga palka saavad kõik võrdselt, on ebaõiglane. Seepärast peaksime liikuma palgamudeli suunas, mis võimaldaks hakkama õpetajaid positiivselt diskrimineerima ning tasustamisel rohkem arvestama iga õpetaja koormuse ja panusega.   

Riik trügib omavalitsustele nende endi rahadega kosja

Kellele ja miks on üldse kasulik segaduse jätkumine õpetajate palkadega?

Päevalehes ilmus hiljuti lugu nagu tuleks kooliõpetajate palgatõus lasteaiaõpetajate arvelt. Selliseid lugusid ja pealkirjasid lugedes tekib küll tunne, et on soov seda segadust veel rohkem kasvatada kui selgust luua. Sest ütleb ka rahvatarkus, et sogases vees on võimalik suuremaid kalasid püüda. Tuleb tunnustada segaduse külvajaid ja teiselt poolt ajakirjanikke, kes ei suuda või taha asjasse süveneda. Üleeelmisel nädalal toimunud hoiatusstreigiga liitusid ka paljud lasteaiad, kelle töötasu tuleb aga praktiliselt täies ulatuses valdade või linnade eelarvetest.

Hariduse korraldamine ja rahastamine on paraku muutunud juba pilkeobjektiks. Rahakott on rahandusministri käes, hariduse sisulise poole pealt vastutab haridusminister ning koolivõrgu eest vastutavad koolide ja lasteaedade pidajad ehk omavalitsused. Erakonnad aga lubavad õpetajatele erakorralist palgatõusu, milleks ei riigi ega omavalitsuste eelarvetes tegelikult raha ei jätku. Mis saab üldse valesti minna?

Päevaleht, võimalik et üldse mitte pahatahtlikult, püüab klikke vastandava hüpoteesiga nagu tuleks kooliõpetajate palgatõus lasteaiaõpetajate arvelt. Selguse mõttes tuleks rõhutada, et kooliõpetajate palgaraha tuleb suures osas koolipidajatele riigieelarvest. Lasteaiaõpetajate palgaraha tuleb sisuliselt täies mahus valdade ja linnade eelarvetest. Riigi poolset panust lasteaedade töötajate töötasudes on petlik isegi toetuseks nimetada.

Päevaleht kirjutab, et endise haridusministri Mailis Repsi ajal hakkas riik ka lasteaedade õpetajate palkasid toetama. Õpetajate palga tõus lasteaednike töötasu arvelt? Jah, pisike toetus nähti ette nendele omavalitsustele, kes sidusid lasteaiaõpetaja töötasu kooliõpetaja töötasu alammääraga. Ehk riigipoolset piskut said need, kus bakalaureusekraadiga lasteaiaõpetaja palk oli vähemalt 90% kooliõpetaja alammäärast (1574 eurot) ning magistrikraadiga 100% kooliõpetaja miinimumpalgast (1749 eurot).  

Teiste omavalitsuste osas ei oska midagi öelda, aga näiteks Saue vallas on lasteaiaõpetaja töötasu alammäär 1749 ning magistrikraadiga õpetajal 1799 eurot. Kuivõrd Saue vald rahastab lasteaedasid rühmapõhiselt, siis 1+2 süsteemis töötav õpetaja saab kõrgemat töötasu kui 2+1 süsteemis töötav.

Aga kui räägitakse riigi toetusest lasteaiaõpetajate töötasude toetuseks, siis oleks aus välja tuua ka numbrid. Saue valla eelarves on lasteaedade tööjõukulud 2023. aastal kokku 8,43 miljonit eurot. Riik tõstis sellel aastal kooliõpetajate palka 23,9%. Saue vald tõstis samaväärselt lasteaedade töötajate palka, mis tõi eelarvele täiendavat kulu 1,6 miljonit eurot.  See raha ei tule riigieelarvest, need vahendid tulevad täielikult valla eelarvest. Omavalitsus ei saa riigi kombel teha kulusid, milleks pole tulusid. 

Seda niinimetatud riigi „toetust“ lasteaiaõpetajate töötasudeks Saue vallale on riigieelarves ette nähtud 169000 eurot aastas. Ehk kui Saue valla lasteaedade tööjõukulud on aastas 8,43 miljonit eurot, siis riigi „toetus“ moodustab sellest täpselt 2 protsenti.  Ehk ministeerium ei peaks väga häälekalt kiitlema lasteaiaõpetajate töötasude toetamisega. See tuleb pea täielikult valla eelarvest. Ja kui poliitikud ja ministrid lubavad ka lasteaiaõpetajate töötasusid tõsta, siis tuleb neil oma lubaduste katteks ka vahendid anda.

Veelkord, mina kuidagi streike ei poolda. Aga kindlasti on ühes või teises vormis vaja välja näidata meelsust valeliku poliitika ja poliitikute vastu, kes on lubanud asju, mille ellu viimiseks raha ei ole. Veel nahhaalsem on lubada asju teise rahakoti arvelt. Vastutama ja kannatama peaks ebaausad poliitikud, mitte lapsed ja vanemad.    

Haridustöötajate streik on valeliku poliitiku tulemus, lubamise patust pole priid ka opositsioonierakonnad

Päevaleht palus arvamust seoses õpetajate streigiga. Leian, et õpetajate pahameel täitmata lubaduste pärast pole tulnud tühjalt kohalt. Enne valimisi lubasid pea kõik erakonnad õpetajatele palgatõusu, mille jaoks pole eelarves ilmselgelt vahendeid. Ka koalitsioonilepingusse said lahked lubadused kirja, mida nüüd ei suudeta ellu viia. Teostamatuid lubadusi jagasid valimiste eel ka need erakonnad, kes täna opositsioonis. 

Pilt: Eesti Päevaleht

Eesti on pisike riik, nii territooriumilt kui rahvaarvult. Haridustöötajate rahulolematus ning hoiatusstreik on kahetsusväärne kinnitus sellest, kui erinevat keelt me räägime ja kui erinevalt me asjadest üldse aru saame. Faktid, statistika ja numbrid on meelevaldselt segunenud hinnangute, tunnete ja emotsioonidega ning keegi ei saa enam täpselt aru, kus lõpeb üks ja algab teine. Eriti kriitiliseks on olukorra teinud poliitikud, kes valimistel ebarealistlikke lubadusi jagasid ning on nüüd omaenese võttest selili kukkunud.

Loe edasi Päevalehest: Suurest lubamise patust pole priid ka erakonnad, kes on praegu Riigikogu opositsioonis

Millal ometi arstid ja politseinikud streikima hakkavad?

Väga palju räägitakse haridusest ja õpetajate palkadest, kuid väga olulised valdkonnad on ebaõiglaselt jäänud tahaplaanile. Tervishoid, sotsiaalhoolekanne, siseturvalisus ja nii edasi. Seda enam, et avaliku sektori kulud haridusele sisemajanduse kogutoodangust on Euroopa tipus, kuid tervishoius ja sotsiaalhoolekandes jälle lõpus. 

Haridusvaldkonna suurimad väljakutsed seisnevad selles, kuidas teha ära hädavajalikud reformid ning haridusraha eesmärgipärasemalt kasutada. Parempoolsed olid Riigikogu valimistel ainsad, kes rääkisid struktuursetest probleemidest hariduse rahastamisel. Teine tõsine probleem on ebarealistlikud ootused, mille poliitikud valimislubadustega üle kütavad ning hiljem selle täitmisega hätta jäävad. Siit kolm mõtet:

1. Haridusraha kasutata ebaefektiivselt

2. Rahalistele lubadustele puudus reaalne kate

3. Täitmata lubadustel on tagajärjes  

Lugu ise Postimehes: Millal ometi arstid ja politseinikud streikima hakkavad?

Sellist „abikätt“, mida Kristina Kallas Lääneranna vallale pakkus, omavalitsused kindlasti ei vaja

Omavalitsusi tuleks raskete otsuste eest tunnustada

Riigi vastutustundetut finantspoliitikat on võimalik lappida maksutõusude ning uute maksudega, mida valitsus ka kiirkorras üritab läbi suruda. Omavalitsuste mängumaa on aga oluliselt kitsam. Maksutulude vähenedes on parim rohi toimetulekuks läbimõeldud, eesmärgipärased ning jõukohased kulud. Olukord, kus nii mõnigi vald ei suuda varasemate küsitavate poliitiliste valikute või tegemata jäänud otsuste pärast isegi laenumakseid teenindada, ei ole enam erakordne.

Omavalitsuste eelarvetest tugevalt üle poole moodustavad kulud haridusele. Juba aastakümneid on räägitud ajale jalgu jäänud hariduskorraldusest ning hoiatatud probleemide süvenemisest. Seepärast tunnustan igati neid valdasid, kes käised üles käärinud ja soovinud ise lõpetada üle jõu elamine – Rõuge, Lääne-Harju, Lääneranna ja mitmed teised vallad, kes on asunud koolivõrku korrastama.

Kui omavalitsusjuhtidelt küsida, mida nad riigilt ootavad, siis eelkõige stabiilsust ja prognoositavat poliitikat. Finantsraskustes omavalitsused vajavad ka tuge investeeringutega, mis aitaks ellu viia struktuurseid reforme ning suunata seeläbi mõistlikumale ressursikasutusele. Kõige rohkem teevad aga pahameelt segased, vastuolulised ja sõnumid ning sekkumine omavalitsuste autonoomiasse. Aga sellist „abikätt“, mida haridusminister Kristina Kallas hiljuti Lääneranna vallale pakkus, omavalitsused kindlasti ei vaja.

Minister rullis kogukonnast lihtsalt üle

See, mis avalikus ruumis Lääneranna koolivõrgu korrastamise ümber toimunud, on hämmastav ja kummastav. Ühtäkki on ühe valla enesekorraldusõigusest saanud ülesköetud emotsioonidega vürtsitatud üleriiklik küsimus. Ministri auto ees, ajakirjanikud ja kaamerad tihkelt kannul, kihutab autode kolonn koolipidaja akende alt peatumata läbi otse koolimaja juurde. Et kohtuda kooliperega ning tunnustada neid enda eest seismisel. Valla ehk koolipidajate esindajaid kokkusaamisele ei oodata. Aga just nende kaalutletud otsusele – lõpetada üle jõu elamine, lastakse ovatsioonide saatel vesi peale.

Kas emotsionaalselt saab üldse olla paremat pinnast manipuleerimiseks ning mõistliku sisulise dialoogi uputamiseks? Ühel pool „rindejoont“ on südametud ja ükskõiksed „kaabudest“ vallajuhid ning teisel pool põlvikutes kaitsetu õpilane, kes armsaks saanud külakoolist „tänavale tõstetakse“?

See ei ole enam tähtis, et paarikümne õpilasega koolis ei ole objektiivselt võimalik tagada mitmekülgset valikuvõimalustega haridust. Ka see pole enam oluline, et edaspidi sõidutaks koolibuss õpilase kooli paarikümne minutiga, mis mujal igapäevane ja täiesti tavaline. Või kui hakata rääkima õpilaste võimalusest valida endale meelepärane trenn või huviring, siis ei olegi ka siin suurt midagi rääkida.

Ma ei peatu täna üldse pikemalt sellel, et kui vastutustundlik on olukorras, kus üle Eesti kasvab iga aastaga õpetajate puudus, saata kvalifitseeritud õpetaja 3-4 õpilase ette.

Haridusminister juurutab erakordselt halba praktikat

Kõige selle taustal annab haridusminister isiklikult Metsaküla koolile üle Aasta Kooli aunimetuse ja vangutab pead, kuidas vallajuhid saavad sellise kooli sulgeda. See samm mitte ainult ei valanud tulle õli juurde, vaid „õigustas“ kõrgeimal tasemel üle võimete elamist ning naeruvääristas samal ajal vallavõimu püüdlusi tarbetuid kulusid vähendada ja suunata see näiteks õpetajate palkade tõstmisse. Seda kõike samal ajal kui kõigi valitsuserakondade juhil maksutõusude kõrvale rõhutavad ka kärbete vajalikkust avalikus sektoris.

See, mida haridusminister on vaid paari ametis oldud kuuga juurutama asunud, on äärmiselt halb praktika. Kohaliku elu korraldamise eest vastutavatest ning vajalikke ja vastutustundlikke otsuseid tegevatest omavalitsusest üle rullimine on kahetsusväärne. On see ministri vähene poliitiline kogemus, tagasihoidlikud teadmised demokraatliku riigikorralduse põhimõtetest või lihtsalt printsiibitu soov poliitiline punkt noppida, ei olegi suurt vahet.

Valdkondlikud ministrid võiks rohkem austada omavalitsuste õigust ja kohustust kohalikku elu küsimusi ise oma parema äranägemise järgi otsustada. Või vähemalt mitte minema selle takistamise teed, mida haridusminister on teinud. Hakkamist täis uutele poliitikutele soovitan rohkem kuulata mõistuse häält ning keskenduma riigielu oluliste küsimuste lahendamisele. Kohaliku elu küsimustega saame me üldjuhul ise hakkama.